Kommentaar
19. veebruar 2018, 16:55

Janet Murumets | Minu elu (3)

Kuni 24. veebruarini ilmuvad Õhtulehes president Kersti Kaljulaidi väljakuulutatud noorte kõnevõistluse „Kirjuta Eestile“ silmapaistvamad tööd.

Ma olen Janet. Mul on rahvusvaheline nimi. Google ütleb, et mu nimi tähendab Jumala kingitust. Vene keeles tähendab see otsetõlkes “Mina ei ole”.

Ma olen Janet. Ma olen eestlane. Või noh, tegelikult on minus 12,5% vene verd. See ei ole täpne arv, sest kuigi minu vanaemapoolsed sugulased on pärit Venemaalt, siis me ei saa isegi tänapäeval kellegi põlvnemist nii täpselt mõõta. Mitte keegi meist ei ole tegelikult täiesti puhtalt ühest rahvusest. Aga nii mina kui ka mu vanemad oleme Eestis sündinud ja Eestis kasvanud. Mina tunnen end igatahes eestlasena.

Ma olen Janet. Ma olen 17. Ma käin 11. klassis ja kirjutan oma uurimistööd. Või vähemalt peaksin seda kirjutama. Olen koolis käinud kauem, kui olen elanud koolis käimata. Kuigi õppida mulle meeldib, siis koolis käia ma enam ei jaksa.

Ära ükskõik kuhu

Ma olen Janet. Ma olen noor. Praegu oletatakse, et meie generatsiooni eluiga on kõrgem kui kunagi varem. Sellisel juhul on mul terve pikk elu veel ees. Ma ei karda seda, pigem ootan. Maailmas on nii palju, mida avastada, mida kogeda.

Ma olen Janet. Ma tahan minna välismaale. Nagu teisedki Eesti noored soovin avastada maailma. Tahan õppida teiste kultuuride kohta, näha uusi inimesi ja koguda huvitavaid mõtteid. Tahan tunda päikest oma nahal, kogeda polaarööd ja tutvuda liikidega, keda Eestist ei leia. Tahan elada väljaspool Eestimaad.

Ma olen Janet. Ma ei tea, kas ma tahan pärast seda kõike tulla tagasi Eestisse. Tunnen paljusid, kes ootavad hetke, kui nad saavad siit riigist lõplikult minema. Ära. Mujale. Igaveseks. Ükskõik kuhu, aga mitte siia.

Miks? Miks ometi Eestist ära?

Aga mis üldse on Eesti? Kas see on maapind, millel seisame, need metsad, sood, linnad, majad? Kas see on rahvus, eestlased? Või hoopis kõik need, kes elavad Eesti riigi piirides, olgu nad mistahes rahvusest? Kas see on meie riik kui konstitutsioon, oma lipp, territoorium, valitsus? Kas see on eesti kultuur või eesti keel, mida oleme eestlastena kohustatud säilitama?

Või äkki on see mõte Eestist, mis igaühel on enda oma ja erineb teistest?

Ma ei usu, et keegi meist vihkaks seda Eestit. Mitte seda mõtet, mitte päriselt.

Hirm oma riigi pärast

Kuid kui me ei vihka Eestit, siis miks ära? Mis on see tegur, mis kihutab meid, noori, Eestist minema?

Materiaalne põhjus on kõige selgem. Raha paneb siin maailmas rattad käima. Nii kalevipojad Soomes kui ka IT-spetsialistid Ameerikas on võtnud ette teekonna Eestist välja tihti just suurema palganumbri lootuses. Ja mitte ainult selle. Ka väiksemate hindade ja üleüldiselt parema elujärje. Valetaksin, kui ütleksin, et Eesti on väga rikas riik. See pole tõsi. Eestis elab statistikaameti andmetel iga viies inimene suhtelises vaesuses. Samal ajal tõusevad poodides hinnad mitu korda ja palgad ainult minimaalselt. Miks peaks sellisel juhul jääma siia, kus saab sama tööga, mis mujal maailmas tagab korraliku elustandardi, mitu korda vähem palka?

Paljud noored lähevad välismaale õppima kuna väikese Eesti kõrgemadki õppeasutused ei suuda pakkuda neid eneseteostusvõimalusi, mida kõrgkoolid Euroopa Liidus või Ameerikas. Mujale õppima minemises ei ole tegelikult midagi halba, kuid paljud ei tunne pärast õpinguid enam vajadust tagasi tulla. Targale inimesele on ilmselgelt huvitavam olla ümbritsetud sarnaste võimetega inimestest kui olla pea ainuke omasugune ühes pisikeses riigis. Pole ime, et meie tipptegijad elavad välismaal.

Veel on tunda suurt pettumust. Oleme pettunud oma riigis, valitsuses, valitud poliitikutes. “Kas sellist Eestit siis tahtsimegi?” Siseriiklikud tülid ja probleemid on kasvanud mäe kõrgusteks ja konsensust tuleb taga otsida tikutulega. Oleme väsinud demokraatiast, kus pealtnäha miski ei parane ja poliitikud aina kaugenevad rahvast. Kui keegi tunneb end mahajäetu ja nähtamatuna, siis ka kõige tugevam isamaa-armastus ei suuda tekkinud lõhesid parandada. Tuleb midagi ette võtta enne, kui on liiga hilja ja tulvavesi pääseb pragunenud tammist läbi.

Ma olen Janet. Ma olen eestlane. Ma olen 17 aastat vana. Ma olen noor. Ma tahan minna välismaale ja elada oma elu. Ma ei karda enda ega oma tuleviku pärast. Vahel aga kardan oma riigi ja rahva pärast. Ma tahan, et mul poleks põhjust karta. Ma tahan, et mul oleks põhjus, miks Eestisse jääda, põhjus miks Eestisse naasta. Aga kõige enam soovin ma, et mul oleks põhjus öelda, et minu elu ongi Eestis.