RAHVATARKUS: Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.Foto: Aldo Luud
Pyeongchang 2018 Blogi
19. veebruar 2018, 17:25

Deivil Tserbi retronurk | Lätist ostetud alkoholist, Urmas Otist ja kehvast olümpiailmast (2)

Viiel olümpial ajakirjanikuna tööd teinud Deivil Tserp kirjutab Pyeongchangi mängude ajal retroblogi. Ta kasutab tavapärasest lopsakamat väljenduslaadi ja lahkab nii mõndagi hämarat teemat.

Pyeongchangi olümpia esimesel nädalal oli tihti jutuks halb ilm, mis sundis võistlusi edasi lükkama ja valmistas tuska pealtvaatajatele. Paraku on karm ja muutlik ilmastik talialade lahutamatu osa.

Spordilembeline telestaar Urmas Ott ütles talle omase sarkasmiga: suusatamine on suurepärane väljakutse tugitoolisportlastele – valmistad hunniku singivõileibu, varud jäävett, lösutad diivanil ja jälgid televiisori vahendusel võistlust.

Kui mu ametivend Mart Treial teatas Lõuna-Koreast, et südaöösse veninud väikese mäe suusahüppevõistluse järel pelgas ta ülahuule amputeerimist, kirjutasin Skype’is, et võtku õhtul kindlasti lõuatäis alkoholi.

Rehemaa turgutas end ürdilikööriga

Kujutan juba ette, kuidas kiibitsejad mind ühtse koorina sajatavad, et andsin noorele inimesele niisuguseid näpunäiteid. Uskuge või mitte, aga äärmuslikes tingimustes on väikeses koguses alkoholi tarbimisest kasu.

Meenuvad murdmaasuusatamise MK-etapid Kuusamos, kus alatasa paugub 20kraadine pakane ja on oht, et võistlus tuleb ära jätta. Seitse-kaheksa talve tagasi lubati sportlased piiripealse temperatuuriga – elavhõbedasammas oli langenud -19 kraadini, raja madalamates kohtades mõõtsid meie hooldemehed -22 – ikkagi MK-punkte jagama.

Toona läksid kõik võistlema teibitud nägude ja kõrvadega, ometi tegi külm päris paljudele liiga. Tõsiseid külmakahjustusi sai ka Aivar Rehemaa, kes võttis pärast etteaset hooldemajakeses pitsi Jägermeistrit.

Mu kolleeg Ann Hiiemaa küsis treener Mati Alaverilt igaks juhuks üle, kas see oli ikka Saksamaal toodetav 35protsendise alkoholisisaldusega naturaalne ürdiliköör. "Rahvameditsiin," kommenteeris Alaver lakooniliselt.

2006. aasta Torino olümpial sattusin koos kolleeg Veiko Visnapuuga lumetormi. Võtsime pärast võistluspäeva bussis istet, et alustada tavapärast 1,5 tunni pikkust reisi oma ööbimiskohta.

Mida kilomeeter edasi, seda kahtlasemaks kohalejõudmine muutus. Bussil olid küll niinimetatud ketid all, kuid teed olid muutunud väga libedaks, mägistel teedel polnud võimalik normaalselt sõita. Ühtäkki jäimegi seisma ja piinlesime natuke aega teadmatuses, millal buss uuesti liikuma hakkab.

Juhtumisi rappis lumetorm meid 19. veebruaril ehk täpselt täna 12 aastat tagasi, kui härra Visnapuu elus täitus järjekordne aastaring. Selleks puhuks oli ta ettenägelikult kotti sokutanud pudeli grappat – itaalia viinamarjabrändi, mis aitas meil naha sooja hoida. Igaks juhuks märgin, et pidasime piiri. Torino olümpia oli eestlastele üliedukas ja seal tegime hommikust õhtuni mõnuga tööd.

Pits pipraviina aitas Normakut

Ühtlasi meenub, et väike alkohol mõjus hästi ka endisele mitmevõistlejale Aivo Normakule, kes töötab Pyeongchangis Eesti koondise pressišefina.

Lugu selline. Olime laevaga teel Eesti, Soome ja Rootsi mitmevõistluse maavõistlusele, kui mulle torkas silma, et muidu vahva suhtleja Normak istub koondisekaaslastest pisut eemal, näol hapu ilme. Uurisin, mis tal viga on. Selgus, et kõhumured.

Ümisesin alustuseks tuntud rahvatarkuse: kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Seejärel läksime otsejoones laeva baari, kus palusin ettekandjal serveerida 50 grammi viina. Raputasin sinna pipart, ajasin teelusika peenema otsaga segamini ja palusin Normakul "kokteili" ühe hooga ära juua. Ta vaatas mind suurte silmadega, kuid pärast väikest puiklemist tegi nii, nagu olin soovitanud. Pärast võistlust tuli Normak minu juurde ja tänas – tervisehäda taandus ja ta sai võistelda!

Usun, et Pyeongchangi karmides tingimustes on Lätist ostetud odavast viinast kindlasti kasu, häda korral aitab ka meie hirmkallis seatapja.