Mikropetmine – mis see on ja kas pisiflirt ohustab suhet?

Uue suhte esimesed paar kuud on imelised: pole midagi võrreldavad selle kõhus lendlevate liblikate tundega, kui ootad neiult järgmist sõnumit. Mõne aja pärast hakkab uudsus natuke maha kuluma – ja võib tekkida kiusatus hakata seda kõditunnet mujalt otsima, isegi kui sa kellegi teisega ei maga.

Kui vahetad kellegi teisega flirtivaid sõnumeid, pidevalt laigid ja kommenteerid tema postitusi Facebookis või jätad Instagrami fotode alla silmategevaid emotikone, siis tegeledki ilmselt mikropetmisega. See termin sisaldab üsna laia selliste tegevuste ja käitumisviiside spektrit, mis pole piisavalt kirglikud, et kvalifitseeruda petmiseks, aga millel on siiski teatav kahtlane varjund juures.

Just viimastel nädalatel on see mõiste liikvele läinud ja paljudel inimestel on hirm nahas mõttest, et ka nende partner võib seda harrastada. Ent suhte-ekspertide ja terapeutide hinnangul ei ole enamasti sellise käitumise pärast vaja häirekella lüüa. Tegelikult võib teistega flirtimine suhtele isegi kasulik olla – teatud punktini.

Millal on mikropetmine vaid kahjutu flirt – ja kas sellest võib millalgi saada probleem?

New Yorgis tegutseva psühhoterapeudi ja suhte-eksperdi Lisa Bratemani sõnul on „mikropetmine“ natuke ebaaus väljend. Kui mõtlema hakata, siis on enamik suhtes olevaid inimesi mingil hetkel teatava mikropetmisega flirtinud ja see on täiesti normaalne.

„Fantaseerimine kellestki teisest peale oma partneri on tavaline nii meeste kui naiste puhul. Seksuaalsete olendite jaoks on normaalne, et teisedki köidavad,“ sõnas Brateman. „See on müüt, et kui oled pühendunud suhtes, siis tähendab see, et sa ei tohiks kunagi tunda külgetõmmet kellegi teise suhtes.“

(2015. aastal Inglismaal tehtud uuringu kohaselt on ligi 46% naistest ja 42% meestest fantaseerinud seksi ajal kellestki teisest.)

Enamgi veel: on arutu eeldada, et su partner ühel või teisel kujul mikropetmist ei harrastaks. Seksuaalsuse uurija Justin Lehmiller on sõnastanud nii: kui inimene nõuab tingimusteta, et partner kellelegi peale tema mingit tähelepanu ei pööra, siis on tegu omanikuinstinktiga, mis väljendab ebatervet ja ebarealistlikku arusaama armastusest.

Lehmiller toob välja ka selle, et üleüldise vaimse tervise ja heaolu jaoks on ülioluline, et me saaksime luua lähedasi sõprussuhteid ka teistega peale oma partneri. Ja see tugevdab ka suhet ennast.