Jaanus KriiskFoto: Õhtuleht
Pyeongchang 2018
20. veebruar 2018, 15:44

Jaanus Kriisk | NSV Liidu spordisüsteemi lõpp meie (tali)spordis! (3)

Kindlasti on tore, et meil leidub veel sportlasi, keda saata olümpiamängudele. Paljud kodud võivad tunda uhkust, et on suudetud kakskümmend ja rohkem aastat olla oma pojale või tütrele toeks. Hetkeseisust olenemata suur kummardus ka sponsoritele ja kõigile teistele abimeestele-naistele, kes on olnud ühe või teise spordiala juures nii siis, kui ollakse tipus, kui ka siis, mil jäädakse tipust päris kaugele.

Aga on üks 2018. aasta taliolümpial saabunud hetk. NSV Liidu spordisüsteem lakkas otseselt mõjutamast Eesti talisporti. Pyeongchangi olümpiakoondise treenerite seas pole enam kedagi, kes on oma kooli ja hariduse ning ka kogemused saanud nõukogude spordist. Nüüd oleme sealmaal, kuhu on taasiseseisvumise järel arenenud meie enda oskusteabe kogumise ja arendamise tulem.

NSV Liidu kui spordi suurmaa süsteemi üle võib vaielda ja leida nii suuri plusse kui ka suuri miinuseid, aga see oli igas aspektis maailma üks juhtivamaid. Nüüd sai selle oskusteabe kandjate osa läbi.

NSV Liit juhtis sporti tsentraalselt. Mõne erandiga pidid kõik arendatavad alad olema esindatud ka igas liiduvabariigis. Toimis riigisisene treening-, koolitus- ja võistlussüsteem. Kui see riik lagunes, moodustati Eestis automaatselt nende alade föderatsioonidest alaliidud ning jätkati tippspordi osas samasugust suurriikliku lähenemist ilusate sõnade saatel – laia kandepinnaga, mitmekesine.

Võib küsida, kuhu ma selle jutuga nüüd tüürin? NSV Liidu spordisüsteemis oli üks selge asi: treenerite oskus saavutada ebainimlikes tingimustes üliinimlikke tulemusi. Ohverdati isiklik elu, tervis, perekond, aga ala juures oldi. Nende treenerite aeg hakkab läbi saama.

Tänapäeva noor inimene on väga arenenud ja tark. Ta tajub kohe, kas on võimalik või mitte. Käib korra väljas laagris ja tiitlivõistlustel ära ning kui koduse Eesti ja mõne suurriigi süsteemi pildid erinevad liialt, ta loobub.

Suvealadel meil veel leidub NSV Liidu taustaga treenereid, enamus meie suveolümpia edust ongi nende treenerite töö vili.

Üks meie spordilegend ütles mulle kord Kääriku saunas: „Kaigastega kuulipilduja vastu ei võitle!“ Meie praegused sportlased ja eriti treenerid lähevad just kaigastega suurriikide kuulipildujate vastu.

Kas ei oleks käes aeg - kui selline üldse tuleb -, kus valime välja kümme "meie" ala ning suuname sinna väga täpselt ja doseeritult ning väga personaalselt vahendeid, et täna veel olemas olev oskusteave ei kaoks, vaid kinnistuks ja areneks edasi. Kas suudame selles kokku leppida, kas me üldse tegelikult vajame tippsporti? See on suurema kokkuleppe küsimus.

Kahte asja võib juba praegu öelda. Esiteks ei jõua maailma absoluutsesse tippu enam ainult suure tööga, vaja läheb nii raha kui ka kaasasündinud andekust. WADA enam ei luba. Teiseks lisavad suuriigid aina summasid juurde, et üks või teine ala oleks olümpiamängudel ja maailmameistrivõistlustel nende „oma“.

Millist teed mööda liigume edasi meie, millise sõnumi saadame treeneritele, kes peaks tulevikus meie täiskasvanute klassi sportlasi ette valmistama? Sportlasi tuleb ikka: noored saavad kokku, armuvad, siis sünnivad lapsed ja need lapsed lähevad mõnda trenni. Maailmatasemel treenerit niimoodi aga valmis ei tee, temaga läheb aega ja ka temal peab olema usku võrdsetesse võimalustesse!

Loomulikult võime samamoodi – mitmekesiselt ning laia ja rikkaliku alade kandepinnaga edasi lohiseda. Kuid siis saavad kahekümne aasta pärast olla edukad ja „elus“ ainult ühekordsed pereprojektid ning väljapoolt Eestit põhirahastuse saav jalgpall. Mõni „juhus“ võib muidugi sinna sekka ära eksida.