mai vaata igapäev neid filme eksju lihtsalt nostalgia ühte filmi pole leidnud must valge maur kuidagi keelatud vist mul pold isa üks vanem vene poiss tegi mul puust püssi hoidis mind dessandis käis õppis kitarri mängima näitas tuure vanema venna seinalt tõi biitlite plakati elektrikitarri laenas se mandoliini kujuga huvitav tagantjärgi
Ozerov läks vahetevahel väga hoogu. Eestiski on apsakaid juhtunud, Hololei kommenteeris Pirita mootorrataste ringrajasoitu:" Teesalu läheb kurvi, T.i.i.l.l pikalt ees".
Neid kahemõttelisi reporterinalju oli peale spordi muudeski valdkondades. Eesti Raadios oli selle poolest legendaarne Felix Leet. Põhiliselt põllumajanduse teemal. "Kas teie garanteerite, et meestel seeme üle talve seisab?" "Kui Haapsalu lahes olukord ei parane, siis tuleb kas mõrdade arvu vähendada või mõrdade auke suurendada". "Näe, sealt nad tulevad – nagu pidulik rongkäik! Ligi sada siga!" Neist olevat olnud kokku lõigatud pikem "popurrii", aga mina seda kuulönud ei ole. Kui naljakad need siis tundusid, oli oludest mõjutatud.
Kunagi käis mäng venelaste ja tšehhide vahel. Keset mängu tuli katkestus ja esinema asus Brežnev. Ühikas olid venelased aegsasti asunud omi toetama ja kui eestlased lahkusid, ei raatsinud venelased minna. Umbes tund aega kõlas partei, valitsuse ja isiklikult sm Brežnevi kohta nii roppu venekeelset teksti, et kgb mikrofonid punastasid.
Brezhnev pumbati psühhofarmakone täis, see pole mingi saladus. Spetsiaalne õde oli, kes temaga tegeleda tohtis. Inimene muudeti lihtsalt muumiaks. Brezhnevi kohta ükski teda tundud inimene midagi paha ei räägi. Tema aeg oli kõige rahulikum üldse NSVL ajal. Nälga ka polnud, kuigi paljud seda väita püüvad. Sõnavabadus oli vaat et suutemgi, kui praegu. Anekdoote räägiti vene valitsusest ja riigijuhtidest, keegi ei koutanud ja koos naerdi.
Stagnatsioon ongi "rahulik". Pärast Hruštšovi sula oli Brežnevi stagnatsioon üsna masendav. Alles Andropov tõi pärast teda hetkeks mingisuguse "nüüd hakkab juhtuma" puhangu. Mida ta tegelikult oleks teinud jäi muidugi nägemata. Rahvas toideti kuidagiviisi ära jah, sest iga aastaga jäi vorsti vähem liha ja sai või sisse rohkem vett. Mäletan suurt õnne, kui sain turult poole sea rinnakorvist. Suitsutatult. Mõne ribi küljes oli veel täitsa suur riba liha ka küljes. Elu oli ilus ja elu oli lõbus. Aga et Leonid Iljitši zombie moodi liikvel hoiti oli muidugi argpükslik sadism. Kõik teised kartsid seda, mis pärast tema surma saab. Üsna jube oli kuulata tema vist viimast avalikku esinemist. Olin garaažis auto all ja ei saanud välja ronida, et raadiot mujale keerata. L.I.B. saabus Bakuusse ja pidi ette lugema tervituskõne Alijevile. Keegi abilistest oli tesktilehed segi ajanud ja vanake luges väriseval häälel: "Daragoi Leonid Iljitš!...". Siis oli tükk vaikust ja paberikrabinat. Kordus läks enam-vähem. Temast ei sõltunud enam midagi. Kui üldse kunagi sõltus. Teda huvitasid autod.
KOMMENTAARID (26)