Samas on lähiajaloost teada mitu näidet, kus ülespuhutud ootused on kiiresti tühjaks visisenud. Peamiselt sellepärast, et uudsus kaob ruttu, kui uue liikumise etteotsa või tuumikusse satub hulganisti vanu kalu või isegi poliitilisi laipu ning ettevõtmist saadab pettumuse või isegi kättemaksu maik. Ei Tegusa Tallinna ja Savisaare valimisliit ega Kristiina Ojulandi juhitud Rahva Ühtsuse Erakond ei suutnud jätta Eesti poliitikasse märgatavat jälge – kui üldse, siis ainult asjaosaliste mainele. Kas peagi võib samasse ritta paigutada IRList irdunutest jõudu ammutanud ja riigikokku pääsemisega väikese tähelennugi teinud Vabaerakonna, selgub juba tulevastel valimistel. Erakonna juhi Artur Talviku hüüatus „No on lollid!“ uute üritajate suunal jätab igal juhul mulje, et konkurentsi peljatakse.
Nii on mõistetav, et spetsialistide erakonnaks ristitud seltskond püüab oma tegemisi salajas hoida vähemalt nii kaua, kuni IRLi endise esimehe, nüüd parteitu Margus Tsahkna kõrvale pole kerkinud mõnda teist usutavat juhti. On tervitatav, et vajadust värskuse järele mõistab ka poliitikas kõrvetada saanu ise ega tõmba liigse eneseupitamisega kogu algatusele juba eos vett peale.
Kellelgi ei peaks olema midagi selle vastu, kui poliitikasse tulevad uued inimesed ja ideed – kui ehk mugavustsooni jäänud vanad erakonnad välja arvata. Valija ei ole rumal, ainult uus pakend ei köida kaua. Kelle huvides oleks aga Eesti poliitika taandumine lõputuks jõukatsumiseks kahe suure – Reformierakonna ja Keskerakonna vahel? Et igast mõttekaaslaste seltskonnast ei kasva neile võrdväärset vastast on paratamatu. Kuid mõnest ehk kasvab.
Kommentaarid