Nagu vanavanaema, kes alati pai teeb ja oskab teha ülimaitsvaid pannkooke. Kelle juurde saab ennast ära peita, kui oled kiirest elutempost väsinud ja vajad lohutust. Kellele saab alati helistada, kui sul on mure või rõõm, mida jagada, sest vanavanaema on alati siiralt huvitatud, kuidas sul läheb. Kelle kaminariiulil seisab alati sinu lapsepõlvepilt. Muhe ja hea huumorimeelega, reibas vanadaam, kes vaatamata vanusele oskab ka noortele elunautimist õpetada ning kellele meeldib maailma avastada. Kellel on piisavalt elutarkust, et vanad solvangud unustada ja olulist ebaolulisest eristada.
Sellise vanavanaemaga tahaks küll suhelda, tema eest hoolt kanda ning tema saja aasta juubelil lillede ja tordiga külla tõtata, postitades sotsiaalmeediasse selfi – näete, kui äge vanavanaema mul on! See on see, mis annab tiivad. Teadmine, et maailmas on koht, kus oled oodatud. Koht, mis on sinu päralt.
Meie ja nemad
Mõne perekondliku koosviibimise lahutamatu osa on teler. See, mis telerist vastu vaatab on tihtipeale selle perekonna peegeldus. Tahan siiralt loota, et kõrgeima reitinguga Venemaa telekanali sisu see ei ole. Vabariigi sünnipäeval vaatavad meile telekavast näkku sari „Mama Ljuba“ Vene väikelinnas elavast paljulapselisest emast ja telemäng Venemaa šõubisnesi tähtedega „Kes tahab saada miljonäriks". Arvatavasti on meestepäevale ehk punaarmee aastapäevale pühendatud mängufilmid „Rahuvalvajad“ ja „Sõjavälja romaan". Esimese lühitutvustus on eriti kõnekas. Külma sõja ajal endiste NSVLi vabariikide superkangelastest koosnev eriüksuse rühm Patrioot võtab oma tiiva alla ohus oleva kodumaa, et kaitsta seda vaenlaste eest. Telekanal kutsub ka kaubanduskeskusse, et salvestada 24. veebruaril naistepäevaks õnnesoove.
Õnneks iga aastaga on rohkem neid, kes eelistavad seda päeva veeta hoopis perega väljas vabas õhus või avalik-õigusliku meedia otseülekannete kaudu lipu heiskamist, sõjaväeparaadi, presidendi vastuvõttu jälgides. Nautides häid Eesti mängufilme, sh ka vene keeles.
Esmaspäeval Tallinna südames EV100 juubelile pühendatud üritusel esinedes kutsus peaminister Jüri Ratas üles lõpetama ühiskonna jaotamise „meieks“ ja „nendeks", tuletades meile meelde Eestimaa rahvaste manifesti ning pakkudes välja kui mitte järgmise sajandi motot, siis vähemalt järgmiste parlamendivalimiste motot. Oluline pole etniline kuuluvus ega igapäev kasutatav keel, vaid peamine on, et sa tahad anda ühiskonda oma panuse, võtta vastutust ja hoolida sellest riigist ja inimestest, kes siin elavad.
Ära ela minevikus
Seetõttu on eriti valus näha, kui inimesed lahkuvad Eestist, sest nad ei tunne, et meie ühiskond vajab neid või nende panust. Väga sümptomaatilised on iluuisutaja Natalja Zabijako ja iluvõimleja Janika Vartlaani juhtumid. Eestist füüsilise lahkumisega on minu jaoks võrdne vabatahtlik loobumine kodanikuõigustest, võimalusest ühiskonda suunata aktiivse või passiivse valimisõiguse ning kolmandas sektoris tegutsemise kaudu.
Veel kurvem, kui ei olegi millestki loobuda, sest kodanikuõiguseid- ja kohustusi polegi olnud. Jah, on reisidokument, mis võimaldab Euroopas ja Venemaal viisata reisida, sõjaväes aega mitte teenida ning annab ametliku vabanduse meie ühiskonnas toimuva eest mitte vastutada. Minu peamine sünnipäevasoov Eestile on, et juba lähikümnendil tõmbab meie ühiskond magnetina andekaid, tegusaid inimesi, kes soovivad just Eestis lisaväärtusi luua. Iseenesest see ei juhtu.
EV 100 juubelil sooviksin, et me kõik võtaksime eeskuju eespool kirjeldatud vanadaamist ning keskenduksime aega mitte raisates olulisele. Ühiste eesmärkide seadmisele, üheskoos tegutsemisele siin ja praegu. Vanu aegu on tore meenutada, kuid minevikus elades on väga lihtne oma tulevikku maha magada. Kaua elavad just need, kes on elule, maailmale ja inimestele avatud. See puudutab meid kõiki.
Õnne sünnipäevaks, Eesti!
Kommentaarid