Žiga Jeglic realiseeris mängus Slovakkiaga otsustava bulliti, kuid langes veidi hiljem dopingupõrmu.Foto: Reuters/Scanpix
Pyeongchang 2018
21. veebruar 2018, 09:40

ÕHTULEHE HOKINURK | Dopingust, lisaaegadest ja pisaratest

Ega me vist saagi teada, ka ta ongi rumal või mängis lolli, lootuses, et ei jää vahele. Jutt käib muidugi Sloveenia hokikoondise ründajast Žiga Jeglicist, kes „unustas“ mainida, et tal on astma ja seetõttu tarvitas keelatud ainete nimekirjas olevat ravimit.

Muidugi andis ta positiivse proovi, tunnistas oma viga, lahkub peagi olümpiakülast ja ootab „kõrvad lontis“, millise karistuse ROK talle väänab. Tegelikult ma natuke imestan, sest Jeglic on vägagi korralik hokimees, suurepärase jäähoki IQga. Sloveeni koduklubiks on hetkel veel Nižnekamski Neftehimik (jajaa, sellise nimega klubi on KHL-is täitsa olemas ja mängib sel hooajal koguni play-off’is), kes andis kiiresti mõista, et nemad ei teadnud mehe astmast mitte kui midagi ja edaspidi käituvad vastavalt ROKi otsusele.

Sloveenidel läks teisipäeval üldse kõik viltu. Esiteks see dopingujama, siis olid nad Norra vastu parem meeskond jääl, aga lõpuks pidid lisaajal valusa kaotuse vastu võtma. Ei saanud nad fantastiliselt mänginud Lars Haugeni selja taha üle ühe litri... Vähemalt Jan Muršak näitas, et on jätkuvalt väärt hokimees. Aga Norra võitis viimati kohtumise olümpial 1994. aastal ja kaheksa hulka jõudsid ammusel Sapporo olümpial 1972. aastal...

Tõesti veider on see olümpiaturniiri formaat, USA ja Slovakkia olid samas alagrupis ja kohtusid play-off’i avaringis jälle omavahel, kus seda enne nähtud! Aga kukkuski nii välja, et slovakid tegid endale venelaste alistamisega karuteene ja sealtmaalt läks kõik allamäge.

Täiesti arusaamatuks jääb, mida šveitslased olümpial tegid, see pole ju üldse nende mäng... Konarlik ja rapsiv, ei mingit glamuuri... Sakslased oma vähest silmailu pakkuva mänguga saavutasid maksimumi ja on nüüd kaheksa parema seas.

Soome ja Lõuna-Korea kohtumises oli täiesti olemas see moment, kus soomlased hakkasid kartma! Kardeti, et kaotavadki... Lõuna-Koreale! Korealased (nende hulgas siiski ka seitse Põhja-Ameerikas meheks sirgunud mängijat) olid vaprad ja tublid ning soomlased pääsesid ehmatusega. Liigutav hetk saabus pärast kohtumist, kui korealased jätsid pikalt hüvasti pealtvaatajatega ja mitu meest ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Nad võivad enda üle uhked olla, igasuguse kahtluseta.

Esimene pilk kolmapäevastele veerandfinaalpaaridele ütleb seda, et tõsiseks andmiseks peaks minema maksimaalselt kahes paaris, nendeks on Kanada – Soome ja Tšehhi – USA.

Soomlased ja jänkid alles ju mängisid, teised said rohke aega ette valmistada. Kanadalastel peab Ben Scrivens väravas tegema imelise mängu ja hoiduma oma kurikuulsatest sõitudest pagan teab kuhu ja pagan teab, milleks. Meie põhjanaabritest on käsi „soe“ 18-aastasel Eeli Tolvanenil, kes teinud nelja mänguga 3+9, muljetavaldav.

Sakslaste norm on täidetud ja kõht on täis ning kergejalgsete ja meisterlike rootslaste vastu ei tohiks neil mingit varianti olla. Okei, suudavad lõhkuda ja seljas elada mõne aja, aga edasi?

Venelased ja norrakad. Košetškin peaks vale jalaga voodist tõusma, Haugen tegema elu parima mängu, natuke aitavad kohtunikud... Aga ka siis võidavad venelased selle mängu ära. Samas – see on ainult üks konkreetne kohtumine, imesid on ennegi juhtunud.