MAIASMOKK: Kui Venemaale vangilaagrisse sattudes noppis Eduard magusaisu leevendamiseks metsast mustikaid, siis nüüd toob ta poest kohukesi. Foto: Alar Truu
Toiduuudised
23. veebruar 2018, 00:01

100aastane Eduard: "Soovitan kohukesi süüa, see on hea maitsega värk!" (14)

Keilas elav 100aastane Eduard Kuuskor ütleb, et ei ole kunagi elu jooksul oma toitumist erilise hoolega jälginud. Söönud on ta tänuliku meelega seda, mida parasjagu saada on olnud.

„Vanal Eesti ajal jõin palju piima ja sõin leiba. Aga siis, kui Venemaale vangilaagrisse sattusin, anti meile hapukapsavedelikku, hirsiputru ja kolm korda päevas sada grammi aganaleiba,“ meenutab vanahärra ja lisab, et metsatöödel olles sai magusaisu leevendamiseks suviti nopitud mustikaid ja muid metsamarju.

Küsimusele, kuidas sellise kesise söögiga oli võimalik hea tervise juurde jääda, vastab ta kavalalt: „Aga nagu näed, on võimalik. Kui midagi ei söö, ei lähe ka midagi hapuks.“ Ta arvab, et ju oli selles nigelas hapukapsavedelikus siiski mingisuguseid vitamiine, mis keha turgutasid.

„Nüüd aga on mul igapäevane toit leib, mille peale panen heeringat või rullitud silke. Ja õunamahla joon. See poe oma on küll magus, aga paistab, et vitamiine on seal ka sees,“ räägib Eduard. Ta on enda sõnul olnud kogu elu suur maiasmokk. „Ma olen seda suhkrut sisse ajanud nii palju kui vähegi võimalik. Ja ega see praegu ka minust päris mööda ei lähe,“ ütleb vanahärra naerda pugistades, et šokolaadi pistab ikka nüüdki aeg-ajalt põske, aga vähem kui enne. „Varem sõin seda ikka päris korralikult.“

Aga korrutatakse ju koguaeg, et suhkur on kurjast. Mida ta sellest arvab?

„Asi on nii, et olen sellele kurjusele juba oma hinge andnud,“ muheleb Eduard. Šokolaadi asemel soovitab ta aga neil, kes ihkavad saja-aastaseks elada, süüa hoopis kohukesi. „See on hea maitsega värk! Iga kord, kui poes saab käidud, võtan neid kohe mitu tükki!“

Kas tal on hea tervise hoidmiseks olnud ka mõni salanipp, näiteks toore muna joomine või muud säärast?

„Siukseid vigureid ma küll ei ole teinud,“ kostab vanahärra. „See, mis ajab tervise upakile on suits ja viin. Need on asjad, mida ma pole kunagi kasutanud. Tänu sellele olengi pikalt välja vedanud.“

SUHKRUSÕBER: „Kohv peab mul magus olema,“ ütleb vanaproua Marta.  Foto: Merle Beljäev

106aastane Marta Kivi: „Olen söönud seda, mida Nälg ette kirjutab.“   

Saaremaalt pärit, praegu Kohilas poja pere juures elav 106aastane Marta Kivi joob meelsasti taimeteed. Lemmikut tal siiski ei ole. Niisamuti ei ole tal lemmiktoitu, aga kõige rohkem maitsevad kalatoidud.

„See ei tähenda, et ma lihale ei ütleksin. Aga metsloomade liha ma ei söö, põhimõtte pärast,“ ütleb vanaproua.

Ta ei ole enda sõnul kunagi rangelt söögiaegadest kinni pidanud ja on end kostitanud sellega, mille järele on isu olnud.

„Söön siis, kui Nälg nõuab ja seda toitu, mida just siis Nälg ette kirjutab,“ räägib Marta. Ta palub kirjutada selles lauses Nälg justnimelt suure tähega. Omal ajal Petrogradist tagasi tulles said tema ja ta pere tunda ka päris nälga, millele suur esitäht ette ei sobi.

Praegu, kui ta on söögi suhtes teistest sõltuv, enam päris sama tunnetuse järgi elada ei saa. Aga mõnel päeval ei taha ta midagi süüa, samas teisel päeval käib mitu korda kõhtu täitmas. „Oma organismi peab tunnetama ja sellega arvestama, siis on kõik hästi. Mingit vägisi selle või teise asja söömist või mittesöömist ei peaks olema,“ arvab kõrges eas olev vanaproua.

Rasvase toidu järele tal pole kunagi suurt isu olnud, aga ka selles ei ole ta endale seadnud raudseid piiranguid. „Mõnikord nälg lausa nõuab seda,“ ütleb Marta.

Koogi ja tordiga maiustaja ta ei ole, aga kohvi sisse paneb ta tublisti suhkrut: „Kohv peab magus olema!“ Korraga joob ta pool tassi kohvi ja sinna paneb ta ühe terve või koguni poolteist teelusikatäit suhkrut. Seda saab ta endale lubada, sest diabeeti ta ei põe ja ka liigse kehakaalu pärast pole vaja muretseda.