Küll aga tekitab küsimusi selle otsuse ajastus. Nimelt on raudtee-ettevõte olnud seni tõrges investeerima ülesõitude ohutumaks tegemisse. Võinuks arvata, et tegudele sunnib mullune statistika – toimus 22 rongiõnnetust, kus sai vigastada neli ja hukkus lausa 13 inimest. See on 12 hukkunut rohkem kui eelmisel aastal. Veel augustis, kui surma said kaks sõiduautoga rongile ette sõitnud Soome kodanikust naist, teatas Eesti Raudtee, et neil ei ole kavas ülesõidukohtadele foore ega tõkkepuid juurde panna. Hiljem küll otsustati, et ka nn kolmanda kategooria ehk hõreda asustusega ülesõidud tuleb varustada foori või tõkkepuuga. Kas veendumaks, et tegelikult oleks vaja mõlemat, sai kaalukamaks argumendiks teisipäevases õnnetuses raskelt deformeerunud rong (hukkunuid õnneks polnud, vigastatuid aga küll) kui rööbastel elu jätnud inimesed? Tahaks loota, et see nii siiski pole ning vajaliku 3,5 miljoni euro investeerimist ei põhjendata ettevõttesiseselt vastasel juhul rongide remondiks kuluvate suuremategi summadega. Inimelule sellist hinnalipikut panna ei saa.
Paraku ei kohta suhtumist, et ohutus võib oodata, mitte ainult rongiliikluses. Kuidas muidu seletada, et mõnes kohas peab juhtuma mitu autode kokkupõrget, majaseina rammimisi ja jalakäijate ohtlikusse olukorda seadmist enne, kui liikluse rahustamiseks midagi ette võetakse? Kui asi puudutab inimeste turvalisust, siis lihtsalt õnnele – ja isegi mitte sellele, et inimene ise käitub alati korrektselt ning vastutustundlikult – paraku loota ei saa.
Autojuhil on ikka mingi automaatika peal kui foori näeb...