Armas Eesti, head lugejad! Peatselt on käes Eesti vabariigi aastapäev, üks suur ja oluline tähtsündmus eestimaalaste ajateljel, kui möödub täpipealt sada aastat meie riigi loomisest. Minu, 18aastase tütarlapse jaoks tundub see hoomamatult pikk aeg. Ent sama mahukas ja mitmekesine, kui on olnud aeg, peab olema ka ruum – Eesti. Meie kodumaa on tõepoolest üks imeline ja ainulaadne paik.
Miks unustame loodusrahvaks olemise?
Vahel aga tundub mulle, et aeg on saanud ruumist tähtsamaks. Meie saladuslikud sood ja muinasjutulised metsad on muutunud justkui iseenesestmõistetavaks. Me ei näe enam puude taha, kus peidavad end eesti rahvajuttudest tuntud töntsakad karud ja kavalad rebased, kus kasvavad võluväega hiiepuud ning kust kord aastas võib leida sõnajalaõit.
Me oleme suureks kasvanud, tõesti, juba saja-aastased, kuid kuhu on kadunud meie lapsemeelsus? Miks on saanud meie endi minevik, olevik ja tulevik tähtsamaks meie ühisest kodust ja tema käekäigust? Miks arvame me, et Eesti riik tähendab vaid Eesti inimesi, mitte aga Eesti loodust?
„Kui ma oleksin šamaan ja saaksin ühte mõttesse panna kogu ugriliku jõu, siis ma ütleksin ainult ühe maagilise sõna. Ainult ühe, kus kõik on sees: mets.“ Just nii on oma raamatus „Lingvistiline mets” kirjeldanud semiootik Valdur Mikita eestlaste loodususku. Mets on meie jaoks kõik. See on justkui tavaline osa elust, kuid samas alati ka tavatu, kui sinna ennast otsima läheme.
Alati leiame me midagi uut, ürgset, midagi oma esivanemate lapsepõlvest. Me oleme loodusrahvas, kuigi tihtipeale, kas või käesolevate sündmuste ja otsuste taustal, kipume seda miskipärast unustama.
Mõtleme Eesti peale iga päev
Antoine de Saint-Exupéry raamatus ütleb rebane Väikesele Printsile: „Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.“ Tuues selle mõtte Eesti ja eestlaste konteksti, võiksime öelda, et kui veel paar sajandit tagasi oli loodus taltsutanud maarahva ning vastupidi, siis tänapäeva eestlased on Eesti looduse taltsutanud ühepoolselt. Vähemasti enda arvates.
Kuid kas keegi ka vastutab? Ma loodan südamest, et meie kodumaale ei lasku ealeski hääletud, linnulauluta kevaded, nagu on sellest kirjutanud Rachel Carson 1940.–1950. aastate keemiarevolutsiooni valguses. Põhjused on teised, kuid mured samad. Ilmekaks näiteks on kas või tõsiasi, et viimase kolmekümne aasta jooksul on igal aastal Eesti metsadest kadunud ligikaudu 60 000 linnupaari.
Armsad kaasmaalased, millal jalutasite teie viimati metsas? Olenemata sellest, kas käisite retkel eelmisel nädalavahetusel või mõni kuu tagasi, soovin, et te mõtleksite nii täna, vabariigi aastapäeval kui ka mõnel muul päeval korraks Eesti peale. Täpsemalt just selle Eesti peale, mida me muidu nii iseenesestmõistetavaks peame.
Mingem loodusesse ning proovigem tunnetada ühendust oma maa ja juurtega. Tähistagem sadat, proovides viivuks ette kujutada ka aega, kui meil veel midagi sellist tähistada ei olnud, aega, mis sõltus ainult ümbritsevast ruumist.
Kaunist juubeliaastat! Elagu Eesti!
Kommentaarid (0)