KUSFoto: TIINA KÕRTSINI
Kommentaar
22. veebruar 2018, 18:29

Mart Laar | Õnne, Eesti! (23)

Vaadates 100. sünnipäeva künnisel tagasi Eesti riigi käidud teele, võib seda kõigeks muuks kui rahulikuks nimetada. Teda peeti surnult sündinuks, sest juba järgmisel päeval pärast tekkimist paisati ta olematusse, mõne kuuga oli talle tõuke andnud Päästekomitee kolmest liikmest üks maha lastud ning teine istus vangilaagris.

Saksamaa kokkuvarisemine maailmasõjas tõi Eesti valitsuse küll tagasi, kuid nüüd tungis talle kallale Nõukogude Venemaa. Seda, et millestki õnnestub midagi luua ning Eesti suudab Venemaale vastu seista, ei uskunud esialgu suur hulk oma rahvastki. Punased jõudsid 40 kilomeetri kaugusele Tallinnast, kuid paisati siis tagasi ning löödi Eestist välja. Koht näidati kätte ka Saksa landesveerile. 

Vastupidiselt kartustele suutis Eesti end üles ehitada igati konkurentsivõimeliseks riigiks. Paraku ei jõutud iseseisvuse vilju veel nautima hakata, kui Eesti okupeeriti ning liideti Nõukogude Liiduga. Järgnes mõni aasta Saksa okupatsiooni, siis tuli Punaarmee tagasi. Mõlemad võõrad võimud tapsid inimesi ja põletasid raamatuid.

Kümned tuhanded põgenesid ning ehitasid paguluses üles väikse Eesti vabariigi. Eestis üritati sellest iga mälestus minema pühkida. Vähe sellest, et hävitati Vabadussõja mälestusmärgid, kinni võeti ja maha lasti vabadusvõitlust juhtinud mehed ning iseseisvas riigis silma paistnud isikud. Hävitati ka nende perekonnad. 

Seda kõike on tagantjärelegi kohutav vaadata. Tundub uskumatu, et suutsime sellest siiski välja tulla ning taas iseseisvate riikide hulka tõusta.

Täna peame mõtlema tänutundega neile, kes võitlesid Eesti eest ka siis, kui mingit lootust polnud, kes uskusid, kui uskujaid oli päris väheks jäänud, kes otsekui elasid edasi „Eesti ajal", kuigi Eesti aega enam polnud. 

Kui Eesti riigi sündi võib ajaloos hinnata lihtsalt üllatavaks, siis selle taastamist aastakümneid kestnud võõrvõimu järel on peetud täiesti võimatuks. See, et sellega ikkagi hakkama saime, peaks meile tublisti enesekindlust andma. Seda enam, et me pole lihtsalt iseseisvust taastanud, vaid end ka maailmas korralikult maksma pannud.

Loomulikult pole me oma asjadega päris seal, kus soovime, kindlasti tehakse meil lollusi, kuid need on vähemalt meie oma lollused. Ning seetõttu on mul sügavalt ükskõik, kui idapiiri tagant taas kiunumist kostab või kohapeal mõni tarkpea „õnnist nõukaaega“ tähistab. Sest nemad on kõik kaotanud, meie aga võitnud. 

Mis saaks pakkuda suuremat enesekindlust kui see? Enesekindel inimene ei pea aga olema kuri ja kogu aeg millegi või kellegi peale solvunud.

Oma riigi 100. sünnipäeval võiks lihtsalt tingimusteta rõõmus olla.

Õnne, Eesti!