100aastane Eesti võis küll vahepeal maakaardilt kadunud olla, kuid nüüd soovivad soomlaste lõunanaabrid sama häid elutingimusi. Ajaleht viitab pankur Kaspar Oja blogipostitusele, kus Oja väljendab arvamust, et Eesti on nüüd majanduslikult umbes samal tasemel kui Soome 1990ndatel aastatel.
Oja seisukoht tuleb üllatusena, sest keskmine brutokuupalk Eestis jääb kusagil 1200 euro kanti. See on, tõsi küll, kordades suurem kui palk aastal 1995, samas tunduvalt väiksem kui samal ajal Soomes.
Kui HS soovib Ojalt täpsustust, saadab ta infot IMF-ilt ja Eurostatilt ning sealt ilmneb, et ostujõult oli Soome aastail 1995-1996 tõepoolest sarnane Eestiga aastail 2016-2017. Ostujõulisust näitab see, kui palju tooteid ja teenuseid inimene talle kuuluva raha eest jaksab osta.
Eestlane Jaak oskab HSile väga lihtsalt kahe riigi võrdluse tuua: „Soomlased ei elanud ju väga suurelt, polnud neil ka suuri autosid.“ Tema naine Liina meenutab aga soojalt elu esimest reisi Soome, kus nägi esimest korda teflonpanni, millel praadimiseks polnud õli vaja, sõi esimest korda popkorni ja külastas veeparki. „Soome elu tundus palju toredam,“ räägib Liina. „Soomes oldi juba siis terviseteadlikud. Eestisse tuli see trend hiljem.“
HS kirjutab eestlaste tohutust reisilembusest, millega üritatakse tagasi teha aega, mil reisimisvõimalused olid väga piiratud. Jaagu ja Liina perel on ette planeeritud mitu reisi, koolilapsed Eestis aga on juba nii sageli reisidel, et vanematel palutakse reise ette võtta koolivaheaegadel. Üks perekond, kellega ajaleht soovis rääkida, vastas lakooniliselt: „Oleme Balil.“
Ajaleht toob siiski välja ka tõsiasja, et Tallinna või ka Tartu perede ja elanike võimalused ja sissetulekud ületavad kõvasti maapiirkondades elavate inimeste omi. Seda on eriti näha linnade piirialadel, kus kõrguvad suured ostukeskused.
Nii Soomes kui Eestis on sõiduauto keskmine vanus sama ehk 12 aastat. Kõige ostetum automark on mõlemas riigis Škoda Octavia.
Kaubanduskeskuse pungil täis Aasia restoranis märkab ajakirjanik, kuidas eestlannast ema õpetab lapsukesi pulkadega sööma. Koridoris esitlevad viisakalt riides noormehed talle kooliprojektina valminud äriideid [ilmselt on tegemist õpilasfirmade laadaga - toim.]. Üks Viimsist pärit paar lesib madratsitel - suure voodi tarbeks on vaja õige osta. Naine tunnistab, et sellise vinge madratsi ostmiseks on tarvis kõvasti tööd teha ning usub, et Soomes saaks samasuguse kergemini kätte.
Kalamajas elav abielupaar selgitab populaarse elamurajooni erinevaid külgi: kui nad kunagi sinna kolisid, oli maja lähedal võpsik, kus kolasid kahtlased isikud. Vastasnaabriteks olid narkarid. Võsa on nüüdseks maha võetud ja kahjuks ei näe enam merd. See-eest on ümbruskond kõvasti ohutumaks ja meeldivamaks muutunud. Ajakirjanik läheb peremehega toidupoodi kaasa, kus ostudele kulub 41 eurot. Ostukorvis on mitmeid kunagi eestlasele eksootilisi, isegi võhivõõraid tooteid nagu kookospiim, tšillipipar ja apelsinid. Leiva ostab peremees korraliku kohaliku pagari käest.
Kodus küsib naine: „Aga kas kurkum [indiapärane maitseaine - toim] oli meeles?“ Ei olnud. Tuleb uuesti poest läbi hüpata. Külalisele valmistatakse lõunaks kanafileed, mida peremees lõikab uhke Jaapanist ostetud noaga.
Vanaema meenutab, kuidas ta 80ndatel pidi paar tundi lihajärjekorras passima. Tema poeg aga teatab, et pidi noorena nii palju kartuleid sööma, et nüüd ta enam vabatahtlikult ise neid manustada ei soovi.
HS kirjutab, et huvitaval kombel peab väga suur osa eestlastest end keskklassi kuuluvaks. Kui see arvutus teha aga puhtalt numbrite ja sissetulekute põhjal, ei oleks keskklass nii suur, kui end sinna kuuluvaks pidavate inimeste arv. Kas on eestlasi, kes tahaksid end pidada jõukamaks, kui nad tegelikult on?
Kommentaarid