Deivil Tserbi retronurk | Dopingujutud Alaveri ja Kyröga (14)

Pyeongchangi taliolümpial pole dopingukontrollis massilist põrumist olnud, kuid mõni tilk tökatit on meepotti kukkunud. Alati on veider kuulata põhjendusi, miks üks või teine sportlane vahele jäi.

Ainult üksikud patustajad julgevad peeglisse vaadata ja tunnistada: jah, neelasin elevandiannuse dopingut – reeglina osutavad testide tulemused ju selgelt, et keelatud aineid on söödud isukalt – ning võtan ettenähtud karistuse puiklemata vastu.

Enamasti on kõrbejad valmis aastate kaupa kohtuuksi kulutama. Nagu teame, saavutatakse üsna sageli niinimetatud juriidilisi võite, mis ei lükka ümber tehtud pattu, vaid osutavad menetlusprotsessis sisse lipsanud apsudele.

Mälu halveneb ka neil, kes on olnud faktitäpsed

Eestil on tegelikult hullupööra vedanud. Pärast taasiseseisvumist võisime väga kaua elada heas usus, et meie tippsportlastel ei ole dopinguga mingisugust pistmist. Enamasti olid vahele jäänud teise või kolmandasse ešeloni kuuluvad atleedid.

Mäletan selgelt, kuidas ma 2006. aasta sügisel Ramsaus treener Mati Alaveriga põgusalt ka keelatud ainete kasutamisest rääkisin. Olin parasjagu suusatajate treeningulaagrist lahkumas, Alaver viis mu autoga rongijaama. Sõidu ajal kaldus jutt kuidagi pillidele ja kahtlastele juhtumitele murdmaasuusatamise värvikas ajaloos.

Küsisin Alaverilt maameheliku otsekohesusega, kas 1980. aasta Lake Placidi olümpial 30 km distantsil pronksi võitnud bulgaarlane Ivan Lebanov võis oma tippsaavutuseni jõuda keelatud ainete abiga? Ütleme nii, et ta ei lükanud mu kodukootud teooriat ümber.

Möödus viis aastat. Siis algas Alaveri usutlemine seoses Andrus Veerpalu positiivse dopinguprooviga. Hämmastav, aga tavapäraselt jutukas mees muutus ühtäkki nii sõnakehvaks, muidu hiilgava mäluga inimene oli kohati nagu Alzheimerist räsitud vanur.

Eks toona pudenes Alaveri suust ka mõni pärl. Ükskord, kui soovisin rääkida eesti suusatajaid puudutanud hämarast loost, tekkis telefonis pikk ja dramaatiline vaikus. Lõpuks ütles Alaver: tead, mälu hakkab viletsaks jääma, mul on meeles ainult õpilaste kordaminekud.

Selles mõttes polnud Alaver oma patustest kolleegidest parem ega halvem. Hoobilt meenuvad telefonikõned kurikuulsale soome suusatreenerile Kari-Pekka Kyröle, kes on oma lennukates intervjuudes ühtlase sõnnikukihiga katnud nii rootslased kui ka norralased, väites, et nemadki on dopingut kasutatud.

Toona poetas Kyrö ühes usutluses, et mõned hõimuvelled on säravate tulemusteni jõudnud keelatud võtetega. Loomulikult tekkis huvi, kas ta pidas silmas ka eestlasi. Sain põhjanaabritest ametivendadelt Kyrö telefoninumbri ja helistasin. Ühtäkki oli tal jututuju kadunud ja midagi mõistliku ma ei kuulnud.

Kas Kyrö käis Eestis oma kolleegi juures?

See ei jäänud mu esimeseks ega viimaseks kõneks Kyröle. Kui tegelesin niinimetatud Veerpalu juhtumiga, saabus vihje: eluaegse tegutsemiskeelu saanud soomlane käis 2001. aasta suvel Eestis!

Loomulikult tundus niisugune teave huvitav. Kas kolm kuud varem Lahti MMi dopinguloos peasüüdlaseks osutunud Kyrö külastas oma eestlasest kolleegi, kes on väidetavalt tema hea sõber? Ja mis oli salapärase visiidi eesmärk?

Jällegi helistasin Kyröle, et küsida teavet otse allikalt. Ma ei näinud küll mehe nägu, aga tundus, et keegi oleks justkui poomisnööri talle ümber kaela mässinud. Midagi mõistliku ta igatahes öelda ei suutnud.

Ma ei jätnud jonni ja helistasin Kyröle idioodi järjekindlusega, et natukenegi saladuseloori kergitada. Neljandal korral kõlas vastus: ei mäleta, et niisugune külaskäik üldse oleks toimunud.