SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 1. koht: elagu iseseisew demokratiline Eesti wabariik! (3)
Iseseisva riigi väljakuulutamisele hakkasid Eesti poliitikud mõtlema 1917. aasta teisel poolel. Otseseks tõukeks sai oktoobris toimunud enamlaste riigipööre ja diktatuuri kehtestamine. 28. novembril 1917 jõudis autonoomne Eestimaa kubermangu Maanõukogu (Maapäev) kuulutada end kõrgeimaks rahvast esindavaks võimuks, luues sellega õigusliku aluse Eesti tuleviku kindlaks määramiseks. Seejärel ajasid enamlased Maanõukogu laiali.
Kuna enamliku diktatuuri tingimustes puudusid iseseisva riigi loomiseks muud õiguslikud võimalused, otsustasid rahvuslased kuulutada Eesti vabariigi välja iseseisvusmanifesti avaliku ettelugemisega. Manifesti teksti koostamiseks moodustati 18. veebruaril 1918 komisjon, kuhu kuulusid Maanõukogu liikmed Karl Ast, Jüri Jaakson, Juhan Kukk ja Jüri Vilms.
Iseseisvusmanifesti põhiautor oli Juhan Kukk, keda abistas Maavalitsuse tehnikaosakonna juhataja Ferdinand Peterson (Petersen). Maanõukogu vanematekogu liikmed kiitsid manifesti heaks 21. veebruaril. Dokumendi täielik pealkiri oli „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” ja see kuulutas Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Eesti riikliku korralduse pidi kindlaks määrama kokkukutsutav Eesti Asutav Kogu.
19. veebruaril otsustas Maanõukogu vanematekogu (alaline juhtorgan, mis tegutses Maanõukogu istungjärkude vaheajal) moodustada kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee, mille liikmeteks valiti Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Päästekomitee kätte koondus kogu võimutäius ja selle peamine ülesanne oli iseseisva Eesti vabariigi väljakuulutamine.
Esimene katse omariikluse väljakuulutamiseks tehti 21. veebruaril, kui üritati sõita Haapsallu, et seal paiknenud 1. eesti polgu kaitse all iseseisvusmanifest avalikuks teha. Paraku jõudsid sakslased linna esimestena, mistõttu tuli päästekomiteel poolelt teelt tagasi pöörduda. Ebaõnnestus ka katse sõita samal eesmärgil Tartusse 22. veebruaril, kuna enamlased olid kontrolli tugevdanud ja päästekomitee liikmed ei pääsenud Tallinnast välja.
Sobiv võimalus iseseisvuse väljakuulutamiseks avanes Pärnus 23. veebruaril, kui sinna jõudis Maavalitsuse asjadevalitseja Jaan Soop, kaasas iseseisvusmanifesti kaks eksemplari. Kohalikus trükikojas õnnestus see ka trükkida. Pidulikus õhkkonnas, õhtul kell 20, kui Endla katusele oli heisatud sinimustvalge lipp ja põlesid tõrvikud, luges Maanõukogu saadik Hugo Kuusner manifesti Endla rõdult esimest korda avalikult ette.
24. veebruari pärastlõunal loeti iseseisvusmanifest ette Viljandis (lugeja oli linnapea Gustav Talts) ning 25. veebruari keskpäeval Tallinnas (Ajutise Valitsuse peaminister Konstantin Päts) ja Paides (4. Eesti polgu pataljoniülem Jaan Maide). Manifesti trükiti ja levitati Pärnus, Paides ja Tallinnas ning selle tekst avaldati 25. veebruaril Päevalehes ja 26. veebruaril Petrogradis ilmunud ajalehes Eesti.
Saja aasta eest ette loetud manifest lõppes tähendusrikaste sõnadega: „Eesti! Sa seisad lootusrikka tulewiku läwel, kus sa wabalt ja iseseiswalt oma saatust wõid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus walitseks, et olla wääriliseks liikmeks kulturarahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esiwanemate higi ja weri, mis selle maa eest walatud, nõuab seda, meie järeltulewad põlwed kohustavad meid selleks.“
Allikad:
· Manifest kõigile Eestimaa rahwastele. Riigi Teataja, 27.11.1918.
· Ago Pajur „Päästekomitee“ / „Iseseisvusmanifest“. Estonica, 09.10.2009.
· Küllo Arjakas „23. ja 24. veebruar 1918: kuidas iseseisvust kuulutati“. Postimees, 23.02.2008.
Kommentaarid