Isegi Taani naistesõbralik poliitika ei päästa palgalõhest (2)

Taani perekond saab kasutada kuni 52 nädalat ehk terve aasta tasustatud vanemapuhkust. Riik tasub kuni kolmveerand lasteaiatasudest. Kui tuua võrdluseks USA, kus tavapärane on see, et ema tohib pärast sünnitust kuni 12 nädalat palgata puhkusel olla, kõlab Taani variant lausa utoopiliselt hästi. Ent ometigi on emadus siiski Taani naiste jaoks keeruline valik ning mõned uuringud näitavad, et emade olukord tööturul on võrdsusest siiski pisut kaugel.

Kui Taani mees saab isaks ja naine emaks, siis on üsna tõenäoline, et järgnevad aastad toovad palgatõusu ja karjääriedu pigem isale kui emale. Veelgi enam, paljude emade karjäär teeb tagasikäigu. Keskmiselt saab 10 aastat tagasi sünnitanud ema viiendiku võrra vähem palka kui ta sai enne emakssaamist. 15 aastat tagasi isaks saanud mees teenib keskmiselt kolmandiku võrra rohkem kui 15 aastat tagasi emaks saanud naine.

Helde lastetoetus ja muud emade elu kergemaks tegevad faktorid võivadki ootamatult kaasa tuua ka negatiivse tagajärje. Tõsi, vaieldamatult on Skandinaaviamaades väga suur osa naisi tööturul, mis on positiivne. Ning seda just tänu neile võimalustele. Teisest küljest tähendab aga pikk emapuhkus seda, et naine viibib ka väga kaua töölt eemal ning naastes on tööelu- ja ülesannetega taasharjumine keerukas.

Teine konks on see, et ehkki enamik naisi töötab, siis ei tööta nad tingimata kõrgetel kohtadel, vaid pigem ametitel, mille graafikud ja tingimused on paindlikud. Suurfirma juhtivtöötajal võib olla palju keerulisem pärast aastast eemalolekut jälle ree peale saada kui lihttöölisel. Samuti töötavad osakoormusega töökohtadel (mis on ka väiksema palgaga) suuremalt jaolt just naised. Seega võib öelda, et kuigi valdavalt positiivse mõjuga, on pikk vanemapuhkus natuke ka kahe teraga mõõk.

Taani mehed ei ole ka kuigi agarad vanemapuhkust jagama. Mõned Taani isadest aktivistid soovitavad järgida Rootsi eeskuju, kus vanemapuhkust antakse 480 päeva (68 ja pool nädalat), millest kolm kuud on spetsiaalselt isadele mõeldud. Ema neid kolme kuud kasutada ei saa, ka siis, kui isa peaks neist loobuma.

Ehkki selline „võta või jäta“ lähenemine isapuhkusele on Rootsis tõepoolest üsna efektiivne, on näha, et seegi ei lahenda vanemapuhkuse küsimust täielikult. Rootsi isad võtavad oma kolm kuud välja, kuid üldiselt mitte päevagi rohkem.

Ning endiselt püsivad mõlemas riigis visalt ka traditsioonilised arusaamad, et noor ema peab lapsega kodus püsima ja tööd taasalustama poole koormusega.

Kui Taani isade esindajad hakkasid nõudma Rootsi süsteemi kehtestamist Taanis, põrkusid nad esiteks muidugi tööandjate vastumeelsusega, teiseks aga emade endi eelistustega. On emasid, kes ei soovi vähendada kodust aega lapsega - isegi kui see tähendab suuremat vastutust majapidamistööde tegemisel. On selle taga samuti traditsiooniline mõtlemine või see, et paljud naised ehk töötavad ametites, mis neile tegelikult nii väga ei meeldi, vastuseid võib olla erinevaid.

Nagu ütles üks Rootsi peredes uuringut teinud sotsiaalteadlane: nii kaua, kuni perekonnasiseselt on vastutused-tööd ebavõrdselt jagatud, ei kao ega isegi vähene palgalõhe märkimisväärselt. Kuniks muutust ei tule mõtlemises, ei saa poliitikaga mingeid suuri imesid korda saata.