Eestlaste pidu Helsingi ööklubis CircusFoto: Aldo Luud
Eesti Vabariigi 100. juubel
23. veebruar 2018, 23:31

FOTOD ja VIDEO | Soome eestlased lükkasid Helsingi ööklubis käima raju EV100 möllu (40)

Soome eestlased võtsid reedel kätte ja lükkasid EV100 puhul Helsingi ööklubis Circus käima vabariigi aastapäeva pidustused.

Tellin soomlanna käest eesti keeles ühe vaadiõlle ja too mitte ei vanguta arusaamatult käsi, vaid soovib hoopis head vabariigi aastapäeva! Väikese topsikese eest küsib küll seitse eurot, aga ega ju iga päev Soome satu! Palju sa seda Eesti lurri ikka lürbid. Hea Põhjamaa õlu on meeldiv vahetus. Olgu, mis ma ikka utreerin. Seda Lapimaa vedelat kulda saab tegelikult ka kodumaal toidupoestki, aga ikkagi! Kuidagi teine tunne on. Nagu oleks represseeritud Eestist parema elu peale Soome põgenenud.

Seda on aga päriselt teinud noored mehed ja naised klubis mille baarileti taga ma parasjagu ülehinnatud vedelat leiba vaadist klaasi voolamas vaatan. Olen küll Helsingis, täitsa kesklinnas, miskis veidi räämas klubis, aga ümbritsetud täielikult eestlastest. Tundub, et kodumaalt võid küll põgeneda, aga oma rahva eest mitte. Asjaajajad, kes ka muidu Eesti pidusid Soomes korraldavad, võtsid kätte ja tõmbasid käima raju peo isamaa sajanda sünnipäeva puhul.

Selleks, et Soomes töötavatel eestlastel koduigatsust leevendada, on peole esinema kutsutud kaunid Eesti tantsutüdrukud, aga mitte ainult! Põhiliseks tõmbenumbriks on Merlyn Uuskülla. Küll ilma Nexuseta, aga lavasõust ei puudu sellegipoolest „Nii kuum” või „Hingetuna”. Neile lisaks tuleb esitusse veel tunamullusel aastal vändatud retrofiilide märjast unenäost, filmist „Päevad, mis ajasid segadusse” hitiks saanud „Raju reede” ja palju teisigi magusaid hitte.

Vahepeal käib rahvuslikku mustrit kandva villase vestiga õhtujuht pidulisi viktoriiniküsimustega kiusamas. „Mitu tähte on eesti tähestikus?” küsib ta. Kiusatavad vangutavad pead. Pole ju ammu pidanud Eesti keelt puhuma. Mis neil sellest, mitu tähte on. Ega ma ausaltöeldes ise ka ei tea. Hea, et minu käest ei küsi.

Oota! Ei! Õhtujuht, mis sa teed? Kuhu sa tuled? Appi! „Mis on eesti rahvuslind?” küsib ta minult olles kõnevõimetute neiude keeruliste küsimustega kiusamisega alla andnud. Seda ma õnneks tean. „Suitsupääsuke!” vastan uhkelt. Läks täkesse!

„Aga rahvuskivi?” ei anna õhtujuht alla. Pööran viivuks pea küsivalt kaaslase poole, ent võtan riski ja vastan: „Paekivi ehk?” Jälle õige. „Kas tuleb kolmest kolm?” on juba ka õhtujuht minu ootamatust intelligentsist hämmastunud. „Aga seda sa küll ei tea! Mis on Eesti rahvusliblikas?”

Nojah. Sinna see intelligents läks. Liblikatest ei tea ma küll tuhkagi. „Koiliblikas,” vastan naljaga. Pole küll õige vastus, aga õhtujuht rõkkab rõõmust. „Eestlasele sobiks see rahvusliblikaks küll,” naerab ta. Õige vastus on aga pääsusaba. Jälle targem.

Merlyn teeb tunnise kava ühe ropsuga ära. Rahvas on pöördes. Lauljatar lubab suurimale fännile autogrammiga plaati, mille peale noormees lava eest üle piirde otse lavale ronib ja võidukalt käed tõstab. „Auhind on minu! Mina olengi suurim fänn,” võib ta võidukalt mõelda. Tühjagi. „Lavale selleks kindlasti ronima ei pea,” säilitab Merlyn rahu ega ehmu purjakil fänni ülemeelikusest. Fänn aga kadus korraldaja tugevas haardes lavalt sama kähku kui ta sinna ronis. Merlyn lõpetab sõu, rahvas on armunud, ei taha minna lasta. Merlyn murdub ja pakub välja üheskoos „Eestlane olen ja eestlaseks jään” laulu laulmise. Rahvas otsib välja lipud, üksteisel haaratakse käest kinni ning samas rütmis küljelt küljele tammudes laudlakse lugu käsi südamel otsast lõpuni.

Merlyn lõpetab, aga jätab rahvale lohutuseks tantsutüdrukud tantsima. Nende riietus on piisavalt napp ja rahvas lepib sellega. Nii tantsitakse edasi kuni poole neljani hommikul millal DJ juhtme seinast tõmbab, tantsutüdrukud jalga puhata saavad ning klubis tuled põlema pannakse. Õues on 16 kraadi külma. Karge, aga seest on soe. Sai Eesti auks tantsu vihutud. Mis sest, et Soomes!