Taavi Libe presidendi kõnest: Maa-ema innustuskõne märkamatute vastukarvapaidega (5)

Oma kahest eelkäijast tunduvalt parema kõnelejana mõjus president haldjaliku maa-emana, kes ei manitsenud kooliõpetajalikult, vaid suunas eesti rahvast ehk oma perekonda märkamatult õigemale rajale ning ei unustanud oma kõnes ka kaugemaid sugulasi.

Olulise vihje, et president ei kavatse juubelikõnes noomituste nimekirja pikaks venitada, andis juba neljapäeval Maalehes ilmunud intervjuu, kus Kaljulaid vastas ajakirjanik Argo Ideoni Eesti tulevikku puudutavatele küsimustele kohati lausa kohtlasevõitu lootusrikkalt.

Nii selles intervjuus kui juubelikõnes oli kesksel kohal Eesti demograafiline olukord. Suure osa presidendi kõnest võib kokku võtta lühikese matemaatilise tarkusega. Mida vähem on tehtes elemente, seda suurem peab olema iga elemendi potentsiaal, et saavutada võimalikult suur lõpptulemus.

President tõi välja, et kedagi ei tohi maha jätta ning tänas eraldi ühiskonnagruppe, kellest sõltub, et eestluse potentsiaal saaks järgmise aastasaja jooksul realiseeritud: õpetajad, teadlased ja kultuuriinimesed.

Kõne teises pooles jõudis president siiski ka kriitikanoolteni. Needki polnud esitatud otsekoheselt ja külmalt vaid elegantse mõistukõnena, mida võis üpris palju leida ka Kaljulaidi mullusest aastapäevakõnest. Märgitud sai nii hümnidraamaga tipnenud rahvusradikaalide peatõstmine, valitsuse maksufopaad ja e-lahenduste viperused. Viimased mõjusid seejuures eelnenud kõne kontekstis isegi pigem ebaorgaaniliselt. Aga ilmselt tahtis president näidata, et maa-ema pehme käed oskavad vajadusel ka vastukarvapai teha.

Üritades kõiki kaasata, tekib alati olukord, kus keegi tunneb end kõrvalejäetuna. Ilmselt tundsid sedagi kõnet kuulates paljud, et väljendid "oleme heal järjel" või "kõigil on võimalus" ei käi nende kohta. Aga eks üks tõeliselt armastav ema peabki lapses ikka head nägema. Meeldiv, et president otsustas Eesti riigi juubeli puhul just selle rolli võtta ja selle ka auga välja kandis.