Tõnis Saarts presidendi kõnest: on sümpaatne, et presidendi kõnes oli irooniat

Vägagi sümpaatne oli see, et president alustas oma kõnet kergelt iroonilise meenutusega, et eestlased pole kunagi oma saavutuste ja riigiga rahul olnud ning pigem on meie edusamme märganud teised ja nii meile suuremat enesekindlust sisendanud.

Kui otsida presidendi kõnest põhilisi märksõnu, siis selleks olid vabadus ja riigi väärikus. President rõhutas korduvalt ja eri kontekstides, et vabadus, peab jääma Eesti riigi alustalaks ka järgmisel aastakümnel. Riik, mis püüab suunata oma kodanikke keeldude ja käskudega ning ütleb neile ette, kuidas tuleb mõelda, pole väärikas riik. Viimasega andis president selgelt mõista, et ta ei kiida heaks teatud poliitiliste jõudude püüdlusi julgeoleku kaalutlustel sõnavabadust piirata, või kodanikele oma väärtusi forsseeritud propagandaga peale suruda (olgu see siis riigi, või omavalitsuste tasandil).

Käesolev kõne on Kaljulaidil juba teine Vabariigi aastapäeva kõne. On näha, et president on leidnud omad teemad, mida ta üritab kõlama panna ja vajadusel üle korrata. Nii peabki see olema. 

Nagu ka eelmise aasta kõnes, käisid sellestki kõnest läbi märksõnad nagu „komberuum“, „õmblusteta ühiskond“, koduvägivalla teema, uue rakursina lisandus sõnavabadusega seonduv. President rõhutas taas üle, et Eesti peab jääma avatud rahvusluse kontseptsiooni juurde ning Kaljulaid ütles selgelt „ei“ kitsale etnorahvuslusele, mis üritab inimesi nende päritolu ja vere kaudu lahterdada: loeb vaid see, et tahetakse rääkida eesti keelt ja olla osaks siinsest komberuumist.

Kõne oli oma sisukuselt ja tasemelt kindlasti Eesti 100 juubeli vääriline ning president Kaljulaidile iseloomulikult pigem mõtlema ja arutlema kutsuv, kui õigeid vastuseid ja selget tulevikuteed ette andev.