Hardi Volmer aastapäeva kontserdist: mida vaid – setuzombid ja moolokharvester! (49)

See, mis eriliselt silma jäi, oligi žanride segamine, mis iseenesest ju alati töötab. Telereportaaž, mis läheb üle dokfilmiks, mis läheb omakorda üle mängufilmiks, ja siis tuleb äkki nii-öelda reaalajas pilt sisse. Ja mida vaid – setuzombid ja moolokharvester! Inimesele, kes sellest midagi ei tea, pidi küll nähtust väga õudne mulje jääma – mismoodi imekaunid talvised Eesti metsad mooloki kõhtu lähevad. Sekka sümfooniaorkestri muusika, mis on väga argiselt üles võetud ja mis läheb üle väga katartiliseks pildiks videvikus – imeline lumine Eesti ja äkki krimireportaaž.

Lõppu pandi punkt Ernesaksa „Isamaaga“, mis tekitas ka tegelikult täiesti katartilise meeleolu – rahvas oli hiirvaikne, seda oli ilmselt näha ka telepildis.
Üks väike tõrvatilk e-Eesti kapsaaeda ka: ma sattusin istuma Kasahstani suursaadiku kõrvale, kes oli ääretult õnnetu ja piinles seal pikalt – neile olid antud kõrvaklapid, kust pidanuks tulema sünkroontõlge, aga ei tulnud sealt mitte midagi. Ma siis üritasin natuke teda aidata, aga see oli umbes see, et kuidas seletada hobuse unenägu Kasahstani suursaadikule…

Ma mõtlesin, et ilmselt tehakse etendus NO-teatri stiilis – et kaamerad hakkavad inimeste sees jooksma ja… aga päris nii ei olnud, oligi lahendatud asi ekraanide pääl. Aastapäevakontsertide kontekstis oli tegemist ikkagi originaalse lähenemisega, seda enam, et ERM ei ole lavaga etenduste ruum ja siin oli see lahendus kõige õigem. Ei no – tegelikult oli ilus. Ajastus oli suurepärane, tehniliselt kõik toimis. Nad suutsid olla küllaltki meeldivalt originaalsed.