Vennad Pehkad koos papaga: Ran Andre, Rauno ja Ron Arnar (vasakult paremale). Foto: Siim Semiskar
Siim Semiskar 1. märts 2018 14:19
G4S Noorteliiga Alexela Korvpalli Meistriliiga võistkonna tagaliinist võib leida kaks kiiret ning energilist mängijat, kes mõlemad kannavad selja peal nime Pehka. Tegemist on kunagise koondislase Rauno Pehka poegade Ron Arnari ja Ran Andrega, kes mõlemad näevad Audentese spordikoolis igapäevaselt vaeva, et isa jälgedes korvpalluri amet selgeks saada. Kui 19aastane ja ametlike paberite järgi 188 cm pikkune Ron Arnar õpib 12. klassis ning peab pärast tänavust hooaega tegema otsustava sammu meeste korvpalli, siis sentimeetri võrra pikem 16aastane Ran Andre alustas tänavu keskkooli ning saab Audenteses veel oma oskusi lihvida. Kuigi noormeeste näol on tegemist profikorvpalluri poegadega, alustasid nad hoopis ujumistrennist ning korvpallist väga ei huvitunud. Isa mängimisest tipptasemel poistel mälupilti polegi, kuid Ran Andre sõnul on mõnda hilisemat esitust siiski nähtud.

G4S Noorteliiga Alexela Korvpalli Meistriliiga võistkonna tagaliinist võib leida kaks kiiret ning energilist mängijat, kes mõlemad kannavad selja peal nime Pehka. Tegemist on kunagise koondislase Rauno Pehka poegade Ron Arnari ja Ran Andrega, kes mõlemad näevad Audentese spordikoolis igapäevaselt vaeva, et isa jälgedes korvpalluri amet selgeks saada. Kui 19aastane ja ametlike paberite järgi 188 cm pikkune Ron Arnar õpib 12. klassis ning peab pärast tänavust hooaega tegema otsustava sammu meeste korvpalli, siis sentimeetri võrra pikem 16aastane Ran Andre alustas tänavu keskkooli ning saab Audenteses veel oma oskusi lihvida. Kuigi noormeeste näol on tegemist profikorvpalluri poegadega, alustasid nad hoopis ujumistrennist ning korvpallist väga ei huvitunud. Isa mängimisest tipptasemel poistel mälupilti polegi, kuid Ran Andre sõnul on mõnda hilisemat esitust siiski nähtud.

„Minu teadvusesse tuli korvpall alles 2. klassis. Kui isa mängis, siis me olime küll saalis, aga jooksime ringi ja mängisime kulli. Seetõttu pandi meid alguses üldse ujuma ja ma käisin mitu aastat veel paralleelselt kahes trennis,“ meenutab Ron Arnar. „Mingil hetkel pidime tegema otsuse ning valisime korvpalli. Mina ei leidnud ujumisest sellist emotsionaalsust nagu palliplatsilt. Rahmeldasid seal vees ja jälgisid ainult basseini põhjas seda ühte joont. Selge tõmme oli korvpalli poole,“ lisab vendadest noorem. Kuigi Ron Arnar on kuulunud nii erinevatesse Eesti noortekoondistesse kui on mänguaega teeninud ka meistriliigas, pole ta veel profikorvpalli kasuks otsustanud. „Ma ütlen ausalt, et ega ma senini päris kindel ei ole, mida ma tulevikult tahan. Võtan praegu päev korraga ning lihvin pidevalt oma oskusi,“ arutleb ta.

Ran Andre loodab, et tulevikus on toob ta leiva lauale tänu armastatud sportmängule: „Kunagi ei tea, mida elu toob. Ma tõesti loodan, et tulevikus läheb nii, et mu töö on seotud korvpalliga. Ma olen väikesest saadik olnud unistaja tüüpi, aga üks asi on unistamine ja teine on eesmärgid. Eesmärgid on mul seatud ühte päeva, et anda maksimum endast igas trennis. Kui ma teen seda iga päev, siis ma jõuan oma võimete piirini.“

Edasi lugemiseks: