Adavere kiiruisutreener Väino Treiman teab, kuidas panna lapsed jääl (või soojal ajal kooli võimla puupõrandal) liuglemist armastama. Tulemuseks on kümned terved ja sportlikud lapsed ning boonusena kaks olümpiauisutajat. Foto: TAIRO LUTTER
Inimesed
1. märts 2018, 15:53

Väino Treiman – treener, kes treib Adavere looduslikul jäärajal maailma tippuisutajaid (8)

Kiiruisutaja Saskia Alusalu neljas koht Pyeongchangi taliolümpiamängudel oli Eesti spordisõprade jaoks parim kingitus Eesti 100. sünnipäevaks.

23-aastane imekaunis Adavere neiu tõestas 24. veebruaril olümpiamängude kiiruisutamise ühisstardist sõidus, et Eesti talispordi matuseid on veel vara pidama hakata. Alusalu sõitis konkurentidelt eest ära ja just vahefinišitest nopitud punktidega saigi lõpuks neljanda koha. Spordivaatlejad olid eufoorias, sest eestlanna sõit oli tark ja samal ajal enesekindel. On juba leitud, et Alusalu on ehk kõigi aegade kõige paremini oma potentsiaali realiseerinud Eesti olümpiasportlane.

„Au Saskiale, et ta võttis sellise riski ja see risk õigustas ennast. Tähendab, ta pidi olema tohutult enesekindel, et julges juba alguses teistel eest ära minna. Ausalt öeldes mina ei uskunud, et sarnaselt Calgary MK-etapiga lastakse Saskial veel teist korda sama taktikaga neljandaks tulla. Ilmselt ei pidanud siis teised neljandat kohta oluliseks. Aga kui vaadata seda, kuidas finaalsõit kulges, siis Saskiale lausa pakuti medalit. Tema sõitis ees, teised lasid selja sirgu, siis oli vaja ainult gaas põhja panna ja minna. Aga ilmselt selleks ei olnud ka Saskia veel sel olümpial valmis,“ hindab Saskia Alusalu esimene treener Väino Treiman (65) oma kodukandi piiga sõitu.

„Võrratu! Tulla kuskilt kahe suure linna vahelt maantee äärde rajatud looduslikult jäält ja hakata ühe entusiastlikult jonnaka treeneri juhendamisel harjutama ala, mis oli ju koomaseisundis juba aastaid ... kes ütles, et Eesti tüdrukud ei taha, oska ega suuda pingutada,“ hõiskas Facebookis spordiajakirjanik Andrus Nilk. Ta oli üks väga paljudest, kellele Alusalu sõidud taliolümpial südamesse läksid.

Ime olümpiajääl

Tõepoolest, Eesti kiiruisutamisest ei saaks praegu kuidagi rääkida, kui Eestis poleks sellist kiiruisutamise kantsi nagu Adavere ja sellist ala entusiasti nagu Väino Treiman. Saskia Alusalu esimene treener ja teise olümpiakiiruisutaja, olümpial samuti end 18. kohaga ületanud Marten Liiva praegune treener Treiman on nõus, et see, mis Pyeongchangis meie kiiruisutajatega juhtus, on omamoodi ime. „Eks ma olen sellepärast nüüd ka haige. Organism on lihtsalt nii tühi,“ tunnistab Treiman, kes olümpial oli kohal Marten Liiva treenerina, kuid mõistagi nägi väga lähedalt ka oma esimese õpilase ettevalmistumist. Ka 21-aastane Liiv ületas end kõvasti. Treiman peilis õhtu enne oma õpilase olümpiastarte välja, et konkurentide aegade põhjal oleks kordaminek koht 30 parema hulgas. Aga kui kõik konkurendid oma tulemust ära ei teinud, siis tema tegi.

Linnalehe poolt juba enne olümpiat Eesti koondise mustaks hobuseks nimetatud Saskia Alusalu tegi Pyeongchangi taliolümpiamängudel imepärase võistluse. Foto: AFP/Scanpix

„Saskia olek Pyeongchangis süstis mulle kuidagi kindluse tunde, sest ta ei olnud enne olümpiastarte närvis. Kui ta alustas, siis tal oli ikka põdemist ka, aga nüüd on ta küps sportlane,“ tunnistab Treiman. Ta tunneb küll kurbust, et kohapeal jäi tal Alusalu olümpiastart nägemata, kuid 24. veebruaril pärast Helsingisse maandumist hakkas ka temale tulema õnnitlussõnumeid. „Siis sain aru, mis tähendab Eesti rahvale sellise emotsiooni pakkumine,“ ütleb Treiman ning lisab, et kirsiks tordil oli tõesti see, et Alusalu tegi oma uhked sõidud Eesti 100. sünnipäeval: „Ütleme niimoodi, et midagi ilusamat ei saanud enam olla!“

Väino Treiman leiab samas, et tegelikult on suur saavutus, et meie kiiruisutajad üldse olümpiamängudele jõudsid. „Martti Raju (Eesti Olümpiakomitee spordidirektor – toim) ütles enne olümpiat, et uisutajad vaevalt olümpiale jõuavad. Isegi olümpiakomitee ei uskunud, et me sinna jõuame,“ märgib uisutreener.

Lumepuudus tõi uisuraja

Väino Treiman ise nooruspõlves kiiruisutamisega ei tegelenud, aga ta meenutab, et 11-aastasena – samal aastal, kui Ants Antson tuli kiiruisutamise olümpiavõitjaks – käis korra kiiruisutamise võistlusi vaatamas. „Tol ajal oli Eestis väga palju 400 meetri uisuringe, Kohtla-Järvel näiteks oli neid mingil ajal isegi kaks. Ja nagu öeldakse, vanast peast tulevad noorpõlve emotsioonid meelde,“ pakub Treiman, miks ühel hetkel tuli tal idee hakata Adaveres kohalikele lastele kiiruisutamise treeninguid tegema.

Tõsi, sellel oli ka üksjagu praktiline põhjus. Nimelt on Treimani abikaasa Adavere koolis kehalise kasvatuse õpetaja ja talvel on koolilastele ette nähtud taliveerand. „Vahepeal ei olnud Adaveres seitse aastat lund ja suusatada ei saanud. Asi saigi alguse sellest, et lihtsalt täitsime kooliprogrammi. Ja treenerina tuli kohe koos lastega arenema hakata,“ räägib Treiman sellest, kuidas umbes 25 aastat tagasi sündis otsus rajada Adaverre looduslik kiiruisurada. Spordimehe kreedo on alati olnud, et ükskõik, mida sa teed, aga tee seda südamega, siis on igal alal oma võlu. „Mina sattusin lihtsalt kiiruisutamise peale,“ tõdeb Treiman.

Seda, et kunagi Adaverest olümpiasportlased sirguma hakkavad, ei osanud Treiman oma parimas unistuseski ette näha. Treener meenutab, et kümmekond aastat tagasi küsis toonane olümpiakomitee juht Mart Siimann talt, kas on võimalik, et eestlane tulevikus taas kiiruisutamises olümpiamängudele jõuab. Treiman vastas toona, et selliste tingimustega nagu Eestis kindlasti mitte. „Aga näe, jõudis lausa kaks kiiruisutajat. Järelikult on mu unistused olnud madalad,“ tõdeb Treiman nüüd.

Nädalalõpud Soomes

Olümpiamängud muutusid reaalseks eesmärgiks Treimani sõnul siis, kui meie kiiruisutajad pääsesid Saksamaale Inzelli kiiruisuakadeemiasse. Näiteks Alusalu õppis seal aastatel 2011–2015. „Otse Adavere uisurajalt poleks nad olümpiale kindlasti jõudnud,“ ütleb Treiman veendunult.

Vaatamata sellele on Adavere uisurada Eesti kiiruisutamises senini A ja O. Treiman meenutab, et esmalt asus rada kooli staadionil, kuid seal ei olnud eriti võimalik kiiruisutada. Tänu Euroopa Liidu rahadele õnnestus peagi saada ka asfalteeritud rada, kuhu tuli vaid külmaga jää peale valada.

Treiman rõhutab mitmel korral, et koos õpilastega tuli ka temal areneda. 2007. aastast hakkas ta oma õpilastega käima rahvusvahelise uisuliidu laagrites. Nimelt oli rahvusvaheline alaliit mõelnud väikeriikidele, kus ala kuigi populaarne pole, välja abiprogrammid. Aastas käidi nii laagrites neli korda ja selle pealt hakkasid Treimani õpilased jõudma juba juunioride maailmameistrivõistlustele.

Adavere noored kiiruisutajad käisid ka pea igal nädalalõpul Soomes Oulunkylä tehisjääl treenimas. „Reedel istusime bussi ja sõitsime laevaga Helsingisse. Tegime nädala lõpus neli trenni. Magasime ühe tuttava korteris ja valmistasime mõistagi ka ise süüa. Kui ikka on näha, et lapsed arenevad, siis peab ka treener pingutama ja leidma vahendeid,“ lisab Treiman. Kogenud treenerina teab ta hästi, et lastele ei meeldi ükski ala, kui ei ole edu. Ja vastupidi, kui viia laps sinnani, et ta tunnetab edu, siis hakkab talle asi ka meeldima.

Treeneri õnn

Uisutreeneri sõnul on lõpuks aga kõige otsustavam ikkagi pere tugi. „Kõikidel uisutajatel, kes mul on olnud, on alati olnud pere tohutu toetus taga. Nad on toetanud nii lapsi kui ka mind ja kunagi pole kuhugi minemata jäänud sellepärast, et pole raha,“ räägib uisutreener.

Sel esmaspäeval, veel enne haigestumist, oli Väino Treiman taas Adavere uisurajal. Ilm oli justkui uisutamiseks loodud, päike paistis, parajalt külmakraade. Aga uisurajal oli rahvast vähe. „Olen sellepärast kurb. Muidugi on Adavere kool väike, siin on 56 last ja kõiki ei ole võimalik panna uisutama. Mis mind üllatab, on see, et kui Adavere inimesed käivad Põltsamaa spordikooli, siis Põltsamaalt pole Adaverre tulnud mitte ühtegi last. Aga eks me peame nüüd ise koos Saskia ja Marteniga kooli minema ja lapsi kutsuma ja innustama. Lastega rääkima, et ka sellisest kohast nagu Adavere on võimalik tippu jõuda,“ leiab Treiman, et nüüdsete olümpiasõitude järel uisurajad iseenesest lastega ei täitu.

Ja kuigi Adavere piiga Tuuli Vaher sõidab peagi Ameerikasse juunioride MK-sarja finaaletapile eesmärgiga lunastada juunioride MM-i pilet, siis üldiselt kipub tagala praegu Adaveres kokku kuivama. „Saskia ja Marteni olümpiasõidud andsid mulle indu juurde, et otsida uusi talente. Aga muidugi pean siia juurde ütlema, et väikeses kohas ei sünni talente iga päev. Minul on olnud see õnn, et olen oma pärlid leidnud. Ja nad on nii kaugele jõudnud!“

Samas on Väino Treimanil südamel, et nüüd, kus meil on kaks tippuisutajat, ei unustataks ära noori. „Muidu võib juhtuda sama lugu nagu suusatamisega. Olid olümpiavõitjad, aga kui need loobusid, siis järsku avastati, aga kus noored on. Tuleb ikka noortesse panustada ning mitte elada ainult hetke hiilguse najal.“

--------------------------------------

Eesti on taliolümpia 31. riik

Teadupärast oli Pyeongchangi taliolümpiamängudel 30 medaliriiki, aga norrakate blogis olympiskepoeng.blogspot.no on koostatud ka olümpiamängude punktitabel. Selle järgi saavad riigid punkte esikuuiku kohtade eest (7 punkti kulla, 5 hõbeda, 4 pronksi, 3 neljanda koha, 2 viienda koha ja 1 kuuenda koha eest). Tabeli esiotsa moodustavad Norra (265 punkti), Saksamaa (221) ja Kanada (202). Eesti on tänu Saskia Alusalu neljandale kohale esimese medalita jäänud riigina 31. kohal. Punktitabelis ongi veel Eesti järel ainult kaks riiki, 32. kohal olev ja 2 punkti kogunud Taani ning 33. kohal olev ja 1 punkti kogunud Bulgaaria.