„La forzale“ visuaali loonud Alyona Movko: kleidile projitseerimist on küll miljon korda tehtud, aga tähtis on seda teha kõige paremini! (7)

oli laulul suurepärane. Ja eriti need värvitoonid meeldisid. Eesti esitustel on tavaliselt kahvatumast kahvatum taust. Samas Pootsmani laulu lavakujundus ja stiil oli täiega puusse pandud, kuigi värvi jätkus. Kahju on vaid, et kommentaatorid mujalt Euroopast mainivad kopeerimist ja mitmedki mainivad lavastuse ebaoriginaalsust. Võrreldakse tüüpilise ooperimaja etendusega, milliseid paarsada aastat esitatud on: tädi poodiumil karjumas. Muidugi kõigile ei saa kunagi meeldima, ükskõik mida teed. Antud laulu puhul on kõige tähtsam töövahend Elina hääl ja see, et ta ise ennast lavastuses hästi tunneb, siis õnnestub ka esinemine. Elina miimika mind ei häirinud. Tal on kaunid käed ja ta liigutas neid sujuvalt, vastavalt meloodiale. Ainult ühest asjast ma ei saa aru: miks see hõbedane tökat on kätele määritud? Selle näitamisele kujunes liiga pikk hetk, mis tundus miimikas ebaloomulikuna. Samas ka kaamera jäädvustas hetke, kui Elina esitas kõrgeid noote ja näoilme muutus profiilis kuidagi "ründavaks". Millegipärast tuli sisalik meelde. Muidu Elina oli võrratult kaunis ja ka meigiga ei oldud liialdatud.
Mulle endale on jäänud hea mulje 2014 Rootsi laulja Sanna Nielseni esitusest, kus ainult valgustusega suudeti luua ääretult sobiv miljöö laulule.

kogu aja jahuda....

mida te vigurdate, Alyona - ei saa siis normaalselt Aljona kirjutada