RÕÕMUS: Rimo Hundil tasub lustlik olla! Mees töötas end madalamatest liigadest tippu. Pildil esindamas Eesti koondist seni viimast korda, 2014. aasta novembris Jordaania vastu. (Mati Hiis)

Rimo Hunt (32) on ilmselt üks veidrama karjääriga Eesti jalgpallureid. Madalamatest liigadest murdis ta end esiti Tallinna Levadiasse ning seejärel rahvusesindusse. Seda alles 27aastaselt. Tänavuse hooaja eel Nõmme Kaljusse siirdunud ründetuus rääkis Õhtulehele oma kummalisest tõusust ning elust Kasahstani klubis.

Rimo Hunt oli juba kaks aastat meistriliigas mänginud. Meistritiitel oli olemas, karikavõit ka, rääkimata superkarikast! Madalama liiga klubist M.C. Tallinn end 2011. aastal Tallinna Kalevisse ning aastaring hiljem Levadiasse pallinud Hundil oli tarvis välismaale kiigata. Vähemalt nii arvas M.C. Tallinna eestvedaja Toomas Wilson. Lahti rullus mitte just kõige tavapärasem stsenaarium.

„Davai, lähme välismaale,“ ütles Wilson.

„Okei, lähme. Mis me selleks tegema peaksime?“ küsis Hunt vastu.

„Ma ei tea.“

„Ma ka ei tea.“

Mõeldi ja nuputati. Helistati vutiagent Harri Ojamaale, kes andis juhtnööre ning ütles, et kõigepealt on videot tarvis! Lõpuks aitas ta sellega ise. Siis hakkas Wilson oma tutvusi kasutama. Käidi Iisraelis. Seal pakutu ei sobinud. Seejärel olid laual juba mõned Ojamaa poolt leitud variandid.

Külastati üht Poola klubi, seal sooviti Hunti, kuid meestel oli plaan selge ja programm paigas – veel oli vaja minna Tšehhi ja Saksamaale. Lõpuks osutus kõige reaalsemaks variandiks Tšehhi kõrgliigaklubi Ostrava Banik, kuhu samal ajal ehk 2014. aasta alguses siirdus ka Joel Lindpere.

Hunt kohtus klubi ninameestega uhkes Praha restoranis. Allkirjad olid lepingul juba peaaegu all, kui Rimo märkas, et kontrahti palganumbrid ei klappinud varem lubatuga. Hunt ja Wilson tõusid püsti ja kobisid lihtsalt minema. Tagasi hotelli jõudes möödus vaevalt 10 minutit, kui helises telefon ning ründeässa kutsuti Kasahstani klubi Kõzõlorda Kaisari laagrisse Türgisse.

Hobune on parem kui roller

Kaks nädalat hiljem oli leping käes. Raha Kasahstanis jagus, kuigi Hunt oma täpset palganumbrit avaldada ei soovi.

„Oli tavaline, kui keegi sai 10 000 dollarit kuus,“ pajatas ta. „Kui räägime tippklubidest, siis 50 000-100 000 kuus polnud ka probleem. Kui võtta tase vs. palk, siis millest me räägime? See oli täiesti paigast ära.“

Kasahstani elu ei möödunud ilma kultuurišokkideta. Mõlema hooaja eel ohverdati treeningplatsil lammas.

„Kuna mu vene keel oli toona privet ja dasvidanje, siis sain väga vähe aru,“ meenutas Läänemaalt pärit mees. „Aga enne trenni tulime varem välja ja vaatasin, et värava taga on auk ja seal juures mingi vaimulik. Tegi mingid rituaalid ja ümisemislaulud ära, võttis lambal kõrist kinni, nüsis kõri läbi ja lasi vere auku. Järgmine aasta sama asi.“

Omanimelise oblasti keskuseks olevas Kõzõlordas elab 200 000 elanikku. Kuna soojakraadid ründavad suviti termomeetri ülemist otsa (+30 on täiesti tavapärane nähtus), siis käis suurem elu just õhtuti. Mõned tunnid enne ööd kogunes rahvas linna keskväljakule, kus sai igasugust nänni soetada. Muud lõbustused? Hobused ja rollerid!

„Mäletan, et rolleriga sai (raha eest) ringi teha,“ pajatas Hunt. „Ma ütlesin, et mis te räägite – Eestis on igaühel roller – mind ei huvita. „Kuidas ei huvita, vaata rollerit, nii vinge,“ öeldi vastu. Ma vastasin, et poisid, puhake jalga, ma lähen ratsutan hobusega.“

Hundi kaks aastat Kõzõlordas olid kui öö ja päev. 2014 lõpetati liiga viiendal kohal, 2015 viimasel ehk 12. positsioonil. Avahooajal skooris ta kaheksal korral, oli klubi resultatiivseim ning fännid valisid ta Kasahstani liiga parimaks välismängijast ründajaks. Teisel aastal läks kehvamini, soetati kamaluga uusi pallureid ning Hunt kukkus pingile. Saldoks üks tabamus. Rahvas polnud tiimiga rahul – kuna tegemist oli linnaklubiga, nõudsid kohalikud tulemusi! Ka poliitikud käisid uurimas, mis toimub.

„Seal on nagu vana hea nõukaaeg, kus miilitsahärral on võimu, feimi ja otsustusõigust,“ kirjeldas Rimo. „Poliitik on kunn, teised inimesed joonduvad nende järgi. Meie linna või isegi oblasti kõige kõvem vend ikka kontrollis, kuulas meid vahepeal üle, andis head sõna. Teine aasta väga paljud inimesed jaurasid, et nende rahade eest makstakse palka. Kunagi ei tohtinud öelda palju palka saad.“

Poleks end Levadiasse kutsunud

Aga vaevalt oleks Hunt mõni aasta varem sellistest rahasummadest üldse unistadagi osanud. Nooruspõlves Haapsalus pallinud mehe vutitee katkes gümnaasiumis, mil ta Tallinna kooli tuli. Vutt oli taustal ka mehe keemiaõpingute aegu Tartu Ülikoolis. Kaitseväes leidis ta aga taas jalka. Suurema hoo sai Hunt üles III ja II liigas M.C. Tallinna eest pallides, kus ta käis lihtsalt oma lõbuks mängimas. Ühel hetkel jäi väravakahur Kalevile silma.

„Eks tulime nagu ikka pool tundi enne mängu kohale, kilekott putsadega käe vahel,“ sõnas ta elust M.C. Tallinna särgis. „Vaatasime, et mingi meeskond teeb käsu peale asju, torbikud olid maas, need olid meie jaoks täiesti võõrad asjad. Tegid sooja, ühesugune dress seljas. Siis küsisin, et kelle vastu täna mängime Selgus, et Kalevil jäi mingisugune mäng ära ja paljud tulid nende duubli eest mängima.“

Tänaseni Kalevis töötav Daniel Meijel kutsus teda pärast kohtumist kõrgemale tasemele, kuid Hunt käis ülikoolis ja ei viitsinud. Kui haridus käes, istuti Wilsoniga maha, ning peeti maha põnev dialoog.

„Kuule, sa oled 25, see pole kõige vanem, aga pole ka kõige noorem, nüüd või mitte kunagi, Kalev ikka tahab, mis teeme?“ küsis Wilson.

„Mis me ikka teeme, lähme vaatame ja proovime!“ vastas Hunt.

2011. aastal lõi ta esiliigas 30 mänguga 35 väravat. Pole paha. Seejärel oli kord Levadia käes.

„Ma ei oleks never ennast võtnud, come on, noh,“ muigas Hunt. „Käisin nendega hooaja ettevalmistusel paar korda trennis ja mõtlesin, no kuule. (Marko) Kristal ütles, et potentsiaali on, andis võimaluse. Suur tänu Kristalile.“

Esimese mängu pidas ta just praeguse koduklubi Kalju vastu. Märts 2012. 90 minutit.

„Ma üritasin end lihtsalt koos hoida,“ tõdes ta. „Minu jaoks oli raske, et teed sprindi ära, saad kaks sekundit hinge tõmmata ja paned kohe uue sprindi peale.“

Ajapikku asi paranes. Esimesel hooajal sai ta kirja 11 väravat, teisel kaks korda rohkem. Seda oma kodu ehitamise kõrvalt! 2013. aasta suvel ärkas ta hommikuti kell 6, nikerdas maja kallal, käis vahepeal trennis ja läks pärast seda tagasi ehitama. Seda nii umbes õhtul 11ni välja. Siit koorub välja ka põhjus, miks ta jalgpallis läbi lõi.

„Minu suurim eeldus oli tollal see ja on tänaseni ka, et jõudsin (väljakul) palju tööd teha,“ ütles Hunt. „Ja ei kartnud tööd teha. Kui oli vaja minna, siis oli vaja minna!“

Rimo Hunt „Kolmanda poolajas“ stuudios.  (Stanislav Moškov)

***

Hunt: 3:0 seisul kaob kõigilt pinge

Nõmme Kalju alustas tänavusi meistrivõistlusi 7:0 võiduga Pärnu Vapruse üle. Hundi panuseks oli kaks väravat ning üks resultatiivne sööt. Kuidas ründaja sellistes kohtumistes enda motivatsiooni leiab?

„Kui on juba 3:0 ja nii öelda nõrgema meeskonna vastu, siis kaob kõigilt pinge,“ kirjeldas ta. „Okei, nad üllatavad sind ühe väravaga, äärmisel juhul kahega, aga kolmega kindlasti mitte, selleks peaks midagi katastroofilist juhtuma. Tekib treeningmängude efekt, saab rahulikult mingeid asju teha, iga üks saab proovida võib-olla midagi uut. Treener on teinekord võib-olla ikka emotsionaalne, et asjad ei toimi nii nagu tahaks, aga samas platsil võtad nii, et kõik on tehtud, las nüüd olla meie aeg! Kui töö tehtud, võiks olla lustimise aeg.“

***

Loodab koondisekutset

Eesti koondises on 2013. aastal mängus Valgevene vastu 27aastaselt debüüdi teinud Rimo Hunt seitsme mänguga skoorinud ühe korra („see on väga suur pluss, kas üks või kaks väravat ei omagi enam tähtsust, värav on kirjas!“). Ainus, mis kripeldab, on see, et kõik kohtumised on olnud maavõistlused. Vastasteks lisaks Valgevenele ka Kõrgõzstan, Aserbaidžaan, Liechtenstein, Gibraltar, Tadžikistan ning Jordaania. Pole just kõige glamuursed vutimaad.

Kuigi mehe viimasest koondisemängust on möödas peaaegu kolm ja pool aastat, usub ta siiski, et rahvusesinduse uks pole sulgenud.

„Viimasel ajal on Eesti liigast päris palju mängijaid võetud, raske on kõrvutada ja öelda, et olen Eesti (liiga) kõige parem mängija, aga on selge, et Eesti üks tippudest olen kindlasti,“ sõnas Hunt. „Klubidega olen alati olnud esimese kahe sees ja statistilised näitajad on esiotsa vendadega võrreldavad või kõige paremad. Selles kontekstis ei tohi küsimust olla, et justkui peaks (koondisse) saama.“

Jaga artiklit

5 kommentaari

V
Viljandlane  /   10:49, 10. märts 2018
Mul on temast kui mängijast,samuti temast kui inimeset väga hea mulje.Juba jutt on selline mõistusega inimese jutt,mitte nagu mõnel sportlasel-ainult spordist ja piiratud sõnavaraga.
B
boriss räme  /   10:27, 10. märts 2018
Aga miks mehe asju ajab kuulus Konks Wilson?

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis