Pilt on illustratiivne. Foto: FRANCK FIFE
Pyeongchang 2018
11. märts 2018, 10:51

Joosep Susi olümpiareportaažidest: kui ei ole midagi öelda, siis ole vait! (18)

Olümpiamängude teleõiguste üleminek erameediale tõi kaasa reportaažižanri professionaalse käsitööoskuse languse, kirjutab Joosep Susi Sirbis."Otseülekannete hüppeline kvantitatiivne kasv eri meediumides on mõneti paratamatult kaasa toonud erialase ettevalmistuseta reporterite vohamise," kirjutab Susi. "Üldistades esineb kaht tüüpi reportereid. On neid, kes tunnevad reportaažižanri peensusteni ja suudavad pisikese eeltöö järel kõiki alasid vahendada. Neid nimetatakse elukutselisteks spordikommentaatoriteks, kelle näo ja häälega ollakse harjunud, nagu ollakse harjunud ka neid kiruma ja maa põhja tampima.""Teisal on need, kes tunnevad peensusteni vahendatavat objekti (spordiala), mõistavad sportlase iga liigutust, grimasside taga laiuvat lõputut tundmustepaletti. Neid nimetatakse ekspertideks. Tavaliselt on tegemist endiste sportlastega, kellele ei ole otse-eeter veel harjumuspärane eneseväl
  •  Faktide funktsionaalsus - Igasugune fakt tuleb funktsionaliseerida, igal lool ja infokillul on oma koht, vastasel juhul kannatab kompositsioon. Fakte ei tohi olla liiga palju, nagu juhtus avatseremoonia ülekandes, kus vaatajal oli väga raske infotulvas orienteeruda. 

  • Keel ja hääl - Televaataja kuulis rohkelt labasusi (iseäranis ekstreemspordivõistluste ülekannete puhul, mis olidki ilmselt suunatud spordialaga kursis olevatele keskhariduseta noortele). Peaaegu kõigil reporteritel puudus oskus vahetada keeleregistreid, häälega mängida, sellega pinget kruvida ja maandada.

  • Kompositsioon - Näib, et ükski reporter ei olnud enne ülekande algust läbi mõelnud, kuidas muutlikke olukordi vahendada, kuidas võistluse kui suursündmuse reportaaž üles ehitada. Istuti pulti ja hakati rääkima. Nii juhtus sageli, et eesti sportlased unustati ära.

  • Pilt ja vaatajad - Jäi mulje, et tehakse raadioülekannet. Reporterid jäid pildi lugemisega hätta, rääkimata sellest, et ei mõeldud telepildi võimele ise lugu jutustada. Alahinnati vaatajat. Mure alge pärineb ilmselt sellest, et puuduvad teadmised elementaarsetest nõuetest: räägiti seda, mida nähti ja mis sülg suhu tõi, aga mitte seda, mida vaatajal (!) võistluse mõistmiseks tarvis läheb. Enamasti ei olegi tarvis midagi öelda – pilt räägib.

  • Vaikus -  Iga üleliigne, sisutühi sõna on eksimus! Kui ei ole vaja ülekande kui terviku seisukohalt midagi öelda, kui pilt ise kõneleb, tuleb suu kinni panna. Ole vait! „Pildis on siis kolm meest, kes on pildis ja vaatame nüüd, kas siin, nojah“ vaatajat ei aita. Ole lihtsalt vait! Vaikust kardetakse, enda žanrilise käsitööoskuse varjamiseks eelistatakse lakkamatult rääkida kõigest, mis vähegi pähe torkab. Allikas voolab pidulikult ka kõige suurema põua ajal. Teisisõnu, ära palun sega!

Loe Joosep Susi arvamust täismahus Sirbist.