Martin Müürsepp istub nüüd Tallinna Kalev/TLÜ treeneripingil.Foto: Aldo Luud
Korvpall
16. märts 2018, 00:05

Müürsepp ei näe Eelmäe tegutsemises Mirkovici vastu katastroofi

Martin Müürsepp noortele: keegi ei kingi minuteid, ennast tuleb väljakul tõestada!

Õhtulehe korvpallisaate „Viies veerandaeg“ eilne külaline oli ainsa eestlasena NBAs mänginud Martin Müürsepp, kes ütles välja oma arvamuse mõne päeva taguse Hendrik Eelmäe ja Branko Mirkovici konflikti kohta ning kel jagub noortele mängijatele kuhjaga õpetussõnu.

Laupäeval peetud Tartu ja Kalev/Cramo mängus võitis Eelmäe Mirkovicilt palli ja Tartule rünnakuõiguse, plaksutas demonstratiivselt vastase näo ees ja astus tollest üle. Ville Arike kirjutas esmaspäeval Õhtulehe kommentaaris, et nii ei sobi, ja juhtum leidis sotsiaalmeedias palju vastukaja. Kellelt tulise teema kohta veel arvamust küsida kui mitte maailmas väga palju näinud Müürsepalt!

"Meie arvamused lähevad veidi lahku,“ ütles Müürsepp. „Mina seda nii palju üles ei puhuks ja võib-olla isegi astuks Eelmäe kaitseks välja. Tegemist on kahe rivaaliga. Noore mehe veri keeb. Ta tegi just hea double-team’i (kaitses kaeti vastast kahekesi - toim), võitis enda meeskonnale palli. Plaksutas, astus üle – Branko on selline väike ka, oli ilusti pikali.

Niisugused asjad juhtuvad, ma ei näe selles hirmsat probleemi ega katastroofi. Allen Iverson astus kord üle praeguse Clevelandi treeneri Tyronn Lue ja sellest tuli suur probleem. Aga on hullematki juhtunud!

Eelmäe andku tuld ja ärgu vaadaku tagasi! Teine asi on see, et ta jäi kaotajaks, sest Branko tuli ja karistas Tartut terve mängu. Mulle Branko meeldib, väga lahe sell. Ta reageeris nagu õige mees. Tollest hetkest alates virutas ta Tartu korvi hirmus palju punkte. Tähtsaim oli mäng võita ja seda Cramo tegi – teinekord ära aja härga närvi!

Erinevaid töötlemisviise on küll ja küll. Mõni mees hoiab kogu aeg su särgist kinni, mõni ajab kogu aeg kõrvast mingit udu sisse. Tähtis on mitte reageerida kõigele ja vastast mänguliselt karistada.“

Ehk on korvpall läinud liialt siidikinnastesse?

Jegor Mitrofanski andis Bamba Fallile (Müürsepa juhendatava Tallinna Kalev/TLÜ mängija - toim) tehnilise vea selle eest, et tollel oli särk pükstest väljas! Aga Bamba tegelebki mängu ajal pidevalt särgi püksi toppimisega – särk kipub välja tulema alati, kui ta läheb lauda või viset blokeerima ja ta ei suutnud seda piisavalt kiiresti püksi tagasi panna. Tänapäeval jagatakse neid tehnilisi, paljudega ma pole nõus.

Mida teeksid kohtunikuna, kui kaks mängijat hakkavad raksu minema?

Esmalt hoiataksin. Teatud piirini laseksin mängijatel toimetada. Igaüks tahab kellelegi kohta kätte näidata ja midagi tõestada.

Kui olin noor, tahtsin alati tõestada vastaste kõige paremale mängijale, kes olen mina. See oli motivaator, olin agressiivne. Näiteks jälgisin juba soojenduse ajal vastaste tegevust – kuhupoole keegi läheb, kas tal on kiire esimene samm, püüdsin talletada tema plusse-miinuseid.

Eelmäe tahtis end samuti tõestada, ta tegi eduka double-team’i. Mis edasi sai, polnud enam nii edukas.

Tolles olukorras anti tehniline viga mitte Eelmäele, vaid tollega praganud Kalevi peatreenerile Donaldas Kairysele. Kas nii oli õige?

Teinekord on treeneril vaja meelega võtta mõni tehniline, näidata, et sa oled oma meeste seljataga. Cramo - Tartu on põhimõtteline vastasseis ja mõnikord keevad emotsioonid üle.

Kas Eesti mängijad üldiselt on liialt vähe agressiivsed?

Muidugi võiksime olla agressiivsemad. Omad olukorrad tuleb ära kasutada. Korvpallur peab oskama hästi üks-üks mängida. Kui keegi peale tuleb, peab oskama välja sööta. Meil ei ole praegu väga seda mängijatüüpi.

On mängijad, kes oskavad teatud elemente – kes viskab hästi, ent mõni mees ei oska näiteks mängida pick’n’roll'i. Igaühel on oma nišš, aga tunneme puudust universaalsematest mängijatest. Jõesaar on mees, kes suudab teha erinevaid asju.

Iga mängija peab ise leidma motivatsiooni. Miks me korvpalli mängime? Me kõik tahame võita. Selle võidu nimel peame hirmsasti vaeva nägema. Pead olema agressiivne, tark.

Kust leiaks noor korvpallur enesekindlust?

Oskan rääkida enda seisukohast. Minu karjäär hakkas edenema kohe algusest peale. Läksin 16aastasena Rootsi, aga mul oli NSV Liidu noortekoondise põhi all, käisin kaks aastat Venemaal laagrites. Sealt tuli enesekindlus – see peab kusagilt tulema. See ei saa olla loll enesekindlus, sa ei saa lihtsalt mõelda, et sa oled hea. Pead seda tõestama, pead mingis mõttes mängima liidrirolli.

Ükskõik, kuhu pärast Rootsit läksin, sain hakkama. Toona oli eriti raske aeg, klubis oli lubatud ainult kaks välismaalast. Pidin alati ennast tõestama, sealhulgas treeningutel. Väga kerge olnuks koht kaotada ja saba jalge vahel Eestisse tagasi tulla.

Milline on sinu soovitus noortele?

Praegu peab üritama välismaale minna, kinnitada kusagil kanda ja liikuda edasi. Arvatakse, et kui sa ei saa mingeid minuteid, tuleb klubi vahetada. Keegi ei anna sulle kohe minuteid! Pead töötama, pead end treenerile tõestama, treener peab sind usaldama hakkama. Keegi ei hakka sind mitte millegi eest mängitama – kõik pannakse treeningutel paika.

Näiteks Kristian Kullamäe on praegu õiges kohas ja ajab õiget asja. Ta elab läbi tähtsad elemendid, mis aitavad teda tulevikus. Konkurents on ülitähtis, see viib edasi.

Õhtulehe korvpallisaade „Viies veerandaeg“ on eetris igal nädalal ning seda saab kuulata endale sobival ajal Soundcloudist, iTunesist või Õhtulehe spordiveebist sport.ohtuleht.ee.