Eelmine nädal sai ristike tehtud 6 treeningu järele. Lihtsalt nad ei tulnud, kuid ei saa ka öelda, et suure vaevaga. Olid sellised omamoodi kõik. Keerulisust lisas nädala alguses see, et olin Rakveres koolis ja päevad olid pikad ning kurnavad. Vaagisin, kas jätta oma kaks jooksutrenni varahommikuteks või õhtuteks, aga kui ma 5:30 äratuste peale ei reageerinud, siis jäid üle õhtud.
Mõlema jooksu ajal tabas aga mind igivana jooksjate mure - kakahäda - nii ma siis kihutasin mööda pimedat Rakveret ringi ja mõtlesin, et oli mul vaja nii kaugele ühiselamust minna. Esimesel õhtul päästis bensiinijaam, teisel õhtul spordikeskus, kus administraator tegi veel nalja, et neil ei ole wc-d, olgu olgu tegelikult on, aga maksab 2 euri ja lõpuks, kui ta juba mu suuri paanikas silmi nägi, siis viipas väga oodatud uksele.
Sellega muidugi mu seiklused ei lõppenud - esimesel õhtul olin surmkindel, et üks auto jälitas mind. Hakkasin märkama, et minust sõidab kogu aeg mööda üks ja seesama auto ja hiljem märkasin teda kahtlaseid manöövreid ning haake tegemas. Tarmo, kes minuga Tallinnas paralleelselt jooksis, muutis mind telefonitsi muretumaks, aga lõpuks tõmbusin aina ühiselamule lähemale. Järgmine kord kooli minnes võtan pipragaasi kaasa igaks juhuks.
Reede õhtul ootas mind kodus jooksutrenn - olin äärmiselt veendunud, et minu jalad uksest välja ei jõua, väsimus oli nii suur ja tahtmine voodis vedeleda, aga ühel hetkel ma ikkagi lidusin Tarmoga koos mööda Stroomi randa edasi ja tagasi ja jäi veel energiat ülegi. Ehk siis jooksmise juures kõige raskem ongi kodus välja saada - rohkem midagi keerulist pole.
Kuna jätkub veel viimaseid nädalaid minu Revali väljakutse, siis nädalavahetus mööduski seal. Laupäeval bodypump, mis polnudki nii raske kui enda meelest mäletasin. Pühapäeval Les Mills Tone, millel oli uue kava esitlus ja pikkus oli ka veidi tavapärasest pikem - 75 minutit. See trenn oli küll väljakutse. Veel rohkem hüppeid, veel rohkem kükke, veel hoogsam, uus lisa oli ka minijooksud ja harjutused kergete raskustega. Ma olin hingetu ega julgenud oma pulssi üldse vaadata. Ootan huviga, kuidas see kava näeb välja tavatrennis väiksema ajamahuga. Kuna sellele päevale oli planeeritud 2 h trenni, siis vedasin oma tudisevad jalad jooksulindile ja higistasin seal 45 minutit. Kui sa arvad, et sa enam ei jaksa, siis jaksad natukene alati veel.
Kui nüüd saaks oma toitumise korda - iga päev on erinev - mõni päev süsivesikud, rasvad ja valgud ilusti tasakaalus ja teine päev kipub süsivesikuid liiga palju olema. Kaloreid tarbin ka natuke liiga palju. Minu keha ei vaja pooltki nii palju kui minu kahvel arvab. Aga küll ma pusin.
Miks oma treeningkoormust 2-3 treeningult 6-7 treeningule järsult tõstsin imestate võib-olla? Jah, siin on tõesti väga konkreetne põhjus. Proovin ikkagi uuesti maratoni plaani võtta. Eelmine aasta jäi treening väheseks ja loobusin – jooksin hoopiski oma elu parima jooksu poolmaratoni näol Vilniuses. Marathon 100 projekti ma ka ei pääsenud see aasta ja juba olin mõelnud, et eks siis lükkan oma plaane veel aasta edasi. Kuid siis tuli 2,5 nädalat tagasi võimalus saada juhendamist Jooksupartnerilt ja mulle tundus, et kaotada ju pole midagi, ainult võita.
Hetkel olen suutnud kõik oma treeningud kuhugi sobitada ja tunnen ennast hästi ning põnevil. Pikk tee on ees - 6 kuud - aga nii ongi hea, jõuan oma jooksutehnikat parandada, kilomeetreid koguda ja veidi kaalu kaotada. Miks maraton? Aga miks mitte. Kui ma temast mõtlen, siis järelikult tuleb tema ära joosta. Ja minu trumbiks ongi pigem vastupidavus kui kiirus. Ja vastupidavust läheb maratonil vaja. Aga hakkame siis sättima septembriks!
Loe Helena blogi http://helkuteebsporti.blogspot.com.ee/.
Kommentaarid (0)