Taliujumise MM Tallinnas.Foto: Robin Roots
Spordivaria
19. märts 2018, 00:10

Deivil Tserp | Taliujumine – raudne tervis, rõõm, medalid

Kui tegin äsja Tallinnas toimunud taliujumise maailmameistrivõistlustel intervjuud, avastasin end ühtäkki väga huvitavast keskkonnast, millest varem täpne ettekujutus puudus.

Minu silmis on taliujujad heas mõttes väikese kiiksuga inimesed, kes on leidnud omapärase tegevuse. Külmavaresena olen neid vapraid mehi-naisi salamisi kadestanud. Mul tekib kananahk ihule juba siis, kui näen televiisorist verd tarretavat vaatepilti, kuidas taliujujad pingviinide kombel jääkülma vette hüppavad ja kõike täiega naudivad.

Enne MMi usutlesin Henri Kaarmad, keda võib nimetada ala maaletoojaks. Valdavalt rääkisime treeningutest, korraks kaldus jutt ka tema tervisele. Pärnust pärit sportlane ei mäletagi, millal pidi haiguse tõttu töölt puuduma. Hea küll, mõtlesin endamisi, endise tippujujana on Kaarmal tugev põhi ja tal on lihtsam ekstreemses valdkonnas särada. Kuid treenimata inimesele tähendaks see ju pöörast eneseületust.

Mõni päev hiljem intervjueerisin MMi vanimat osavõtjat, venelannat Anna Semjonovat, kes saab augustis 93aastaseks. Temaga vesteldes mõistsin üsna kiirelt, et mu taliujumist puudutavad tõekspidamised on üdini valed.

Meie põgusast jutuajamisest koorus minu jaoks mitu üllatavat tõsiasja. Teises maailmasõjas Karjala rindel karastunud daam ei ole saavutusspordiga iial kokku puutunud, nooruses oli ta harrastanud ujumist ja suusatamist. Taliujumisega sai endine raamatupidaja sinasõbraks alles 76aastaselt, kui jäi pensionile ja vaba aega oli varasemast oluliselt rohkem.

Semjonova kinnitas, et tänu sportlikule eluviisile on ta reibas. Eks kõrgesse ikka jõudnud naiselgi ole vahel päevi, kui taguots kipub justkui liimiga diivani külge kinni jääma. Siis adub ta kohe väsimust ja turjale kogenenud aastate kooremgi annab hoobilt tunda. Petroskoist pärit Semjonova märkis muheldes, et on pisut laisemaks muutunud – varem treenis kolm korda nädalas, nüüd kaks korda. Ent jalutamas käib ta iga päev.

Taliujujate ettevõtmisi kõrvalt jälgides süvenes mulje, et need inimesed on rõõmsad ja pakatavad tervisest, pealekauba võitsid päris paljud ka oma vanuseklassis MM-medaleid. Praegu, kui depressioonimõõdiku nool on liikunud hirmuäratavalt negatiivsesse suunda, mõjus niisugune vaatepilt hingekosutusena ja tekitas väikese lootusekiire, et kõik ei olegi nii halvasti, nagu päevast päeva kuuleme.

Paraku kuuleme treenerite või kehalise kasvatuse õpetajate kurbi tõdemusi, et noored ei viitsi piisavalt pingutada ja nii mõnelegi on sport pigem sunnitöö. Taliujumine on selles valguses meeldiv erand, seda ei harrasta keegi vastu tahtmist. MM tõi Tallinna koguni 1500 osavõtjat, kellele oli iga võistluspäev spordipidu.

Loomulikult peituvad taliujumiseski karid. Puudub sajaprotsendiline garantii, et iga inimese süda peab vastu, kui hüpata nullkraadisesse vette. Jah, teatud risk on alati olemas. Kuid elamine on üldse suur risk ja ränk katsumus. Samas näitab statistika, et kõige sagedamini surrakse kodus oma voodis.

Siinkirjutaja sai MMilt vägeva adrenaliinilaksu üksnes teiste tegemiste kajastamisest ja nende soovitused tõid pähe mõtted, mida seal pole varem olnud. Ma ei välista enam võimalust, et liitun selle vahva seltskonnaga ja kastan ennastki jääkülma vette.