Kümmekond aastat tagasi käis meediast läbi kõrgemate riigiametnike komisjoni mure, et juhtide põud sunnib mõtlema kandidaatide valikule ja kasvatamisele juba gümnaasiumist alates. Võimalik, et praeguseks ongi juba loodud IT-rakendused ja testid, millega tippjuhihakatised selekteeritakse välja juba lasteaias, kuid seni, kuni tulevased juhid alles sirguvad, tuleb leppida olemasoleva materjaliga.
Kui teil on õnn hakata juhtima mõnda avaliku sektori asutust, siis on teil kolm teed, mida mööda minna.
Kõva käega karjerist
Esimene variant on haarata sellest ametist kinni kui imelisest võimalusest luua oma edulugu, tõestada endale, aga eelkõige neile, kellele olete võlgu tänu juhi koha eest, et olete kõva juht ja näitate säravaid tulemusi.
See on kitsas tee, kuhu mahuvad asutuse teenuste kvaliteet ja tegevusvaldkonna areng vaid sedavõrd, kui aitavad kaasa teie kui juhi geniaalsuse valgustamisele. Ühiskonna huvid ega oma töötajate enesetunne ei tähenda sellel teel midagi. Kindlasti tuleb ennast kehtestada kohe esimestest tööpäevadest, et kõik saaksid aru, kes on majas peremees. Targutajad, kahtlejad ja eelmisele juhile lojaalsust ilmutanud töötajad tuleb kiiresti lahti lasta ning asendada oma ustava kaardiväega, kellega seovad ka ühised väärtushinnangud ja hobid.
Kui sellise kaadrivaliku tulemusena kannatab valdkonna kompetents ja professionaalsus, siis pole viga – kõike saab tellida ka väljast, tuttavatelt erafirmadelt. Selliseks topeltkulutamiseks näib riigil raha jätkuvat. Pealegi – kannatada ei ole vaja kaua, kuna eesmärk on jõuda järgmisele ametipostile, kus kõik algab otsast peale. Kuulsus teist kui tänapäevasest efektiivsest juhist käib ees ja taga ning maksumaksja raha eest tehtud personaalne avaliku kommunikatsiooni plaan kindlustab vajaliku maine.
Sellel teel võib aga tulla ette ootamatuid tagasilööke, kui verest tühjaks lastud ja professionaalselt alla käinud asutus teeb mingi tõsise prohmaka ning teil ei ole enam ühtegi pöörmeseadjat, kelle kraesse jama keerata. Kiire karjääri huvilistele, keda ei paina liigne empaatia ega mure oma töökaaslaste edasise käekäigu pärast, sobib aga see tee hästi.
Eluaegne peremees
Teise tee valiv juht seab esikohale juhitava asutuse või isegi kogu valdkonna hea käekäigu, hoolimata kuluvatest ressurssidest ja ühiskonna vajadusest laiemalt. Tavaliselt on sellele teele asunud juht oma valdkonna spetsialist. Tema silmapaistev roll juhina ei pruugi esialgu nii kergesti silma hakata, sest vallandada ja koondada saab vaid väheseid, et mitte kaotada töö kvaliteedis. Pigem püüab ta edutada oma töökaaslasi ja teisi valdkonna spetsialiste, kuid asutusesisese positsiooni ja psühholoogilise turvatunde kindlustamiseks toob ta meeskonda kindlasti endale lähedasi kamraade.
Sellele teele asunud juhi kõige tõsisem väljakutse on võimalikult suurte riigi ressursside koondamine oma haldusalasse. Töö, mis nõuab kannatlikkust ja osavat lobi, head läbisaamist vajalike poliitikute ja rahandusministeeriumi ametnikega, on tulemuslik, kui enda ümber on koondatud õiged inimesed, lahti lastud teisitimõtlejad ja pole eksitud lobistrateegiat valides.
Tõmmates ressursside tekki enda peale võivad kiratseda teised asutused või isegi mõne ühiskonnale olulise funktsiooni täitmise kvaliteet. Ka sellisele juhile on võõras sotsiaalne vastutustunne ning ta ei põe laastude pärast, mis tal metsa raiudes paratamatult lendavad. Õitsva ja hästikindlustatud asutuse juhina pensionile siirdumine ongi sellise juhi ilusaim hetk, mille nimel pingutada.
Loov dirigent
Avaliku sektori juhtidel on ka kolmas tee, mille loodetavasti valib enamik sellele tasemele jõudnutest. See on ühiskonna teenimine tema kätte usaldatud ressursside kõige parema rakendamise kaudu. Kusjuures ta mõistab, et kõige suurem ja kallim ressurss on tema töötajad, kes peavad pakkuma võimalikult kvaliteetset teenust kõigile inimestele.
Juhi ülesanne on oma töötajaid kaasata, inspireerida ja motiveerida, luua ühtne meeskond, kes tunneks vastutust mitte üksnes oma kitsa valdkondliku edu pärast, vaid näeks kogukonda ja ühiskonda tervikuna. Hoides iga töötajat, hinnates kogemusi ja julgust arvamust avaldada, avatakse loovusekanalid ning kasvatatakse usaldust nii juhi, asutuse kui ka kogu riigi vastu.
Selliselt juhitud riigi- või munitsipaalasutus kiirgab omakorda lugupidamist ja usalduslikku suhet kõigile, kes selle asutusega kokku puutuvad. Hea tippjuht peaks olema kui dirigent, kes loob ilusat muusikat, liites kokku paljude pillide kõla, mitte lihtsalt taktiviibutaja trummilööjate rivi ees.
Juhtide enesekeskne laamendamine ja vanade töötajate valimatu lahtilaskmine jäägu ühte teise ajastusse. Samuti peaksime ületama ametkondliku egoismi, kus juhte hinnatakse vaid ressursside väljamangumise tõhususe järgi.
Loodame, et riigi ametkondade tippjuhtide konkursid toovad esile just neid juhte, kes näevad oma peamise ülesandena avaliku sektori sisemist sidustamist ning nii era- kui ka vabasektorist saadava hea kogemusega arvestamist. Sotsiaalne vastutustunne, sidusus ja usalduse kasvatamine peaksid olema märksõnad, millest peaks lähtuma iga juht.
Kommentaarid