Sügisel pidime tegema eeldieeti, mida see tähendab? Oktoobrist jõuludeni võtan alla 5 kg ja sealjuures on siis kardio maht on suurem ja kaloraaž sutsu madalam. Kui oktoober kätte jõudis, hakkas Amani alateadvus muidugi dieediga pihta! Oli ka aeg, sest ma tõepoolest ootasin seda.
Ikkagi poolteist aastat on vaeva nähtud ja tahaks näha, mis siit peki alt välja tuleb! Automaatselt näiteks ei söönud ma enam lõuna- või õhtusöögi juurde leiba ja neid pisikesi nüansse oli veel. Need omakorda andsid kokku üpris suure koguse kaloraaži suhtes (toiduained, mis toidulaualt välja jätsin). Kui normaalne inimene sööb 2000+ kcal (naised, meestel see muidugi suurem), siis mina olin kohe äärmuses ja sõin ca 1700 kcal. Tavaliselt on selline kaloraaž võistlusdieedil oleval inimesel, kuigi ka see on väga äärmuslik. Mul on kuskil 2400 kcal. Nädalake oli oktoobrist juba läbi ja isa tahtis, et ma paneksin toidukorrad ja kogused kirja, et saaksime vaadata kust, mida kärpida. Panin oma kogused ilusti kirja ehk kõik, mis suhu läks, käis enne kaalu pealt läbi. Nädal sai läbi ja isa vaatas siis neid päevi ja koguseid. Selgitas mulle, et kui nii edasi jätkan, võin haiglas lõpetada, et kas ma ei ole korralikult kirja pannud koguseid või siis alateadvuses olen alustanud dieediga. Teine variant osutus õigeks. Pisar silmanurgas mul ja dieedi edasi lükkamine ning uuesti korralikult sööma hakkamine on ainuõige valik.
Detsembris taaskord isaga maha istudes kerkis esile küsimus. Ammi, mis me sinuga võistluste osas teeme? Kartsin seda küsimust, aga jah mingi plaan on ju vaja teha. Kui väga ma tahan kevadel lavale minna? Arvestades et ma eeldieeti ei teinud, siis ei oska ma ka öelda, kuidas keha reageerib… Minu idee oligi, et tahan minna kevadel. Alustame dieeti ja kui ikka näeme, et midagi välja ei tule, siis jätame pooleli. Isa vastus selle peale oli, et vot täpselt see on üks asi, mida tema ei tee ehk kui valmistud võistlusteks siis vahet pole kui hea või mitte just kõige parem see vorm lõpus on, aga ikkagi läheb lavale. Ta ei pooldanud seda, et läheksin kevadel, aga samas kui oleksin selle juurde kindlaks jäänud, et tahan minna, siis muidugi oleks ta mind toetanud. Valikud olid kas kevad 2018 või aastake veel tööd ja siis 2019 kevad. Mul ei olnud kiiret otsustamisega aga aasta lõpuks võiks pilt selge olla. Koju minnes poetasin ikka päris palju pisaraid, sest ma ju niii ootasin kevadet. See ongi see, mille nimel olen vaeva näinud ja siis korraga saan aru, et ma ei lähe ikkagi… valus aga kuulates oma sisetunnet, et Amani tee aastake veel ja siis mine!
Nüüd olen oma valikus kindel ja äärmiselt rõõmus, et selle otsuse vastu võtsin! Ma olen veel nii noor, et jõuan oma elus võistelda küll ja küll! Ning ma ei pea kellelegi midagi tõestama ja ma ei vea kedagi alt aga jah väike plaani muutus. Samuti ka kevadel ees ootavad katsed ja eksamid, üheksanda lõpetamine jne. Võime vist välja lugeda, et iga otsus on millekski hea!
Jälgi Amani tegemisi https://amanikiivikasblog.wordpress.com/.
Kommentaarid (0)