Saladused ei kesta igavesti: iiri vallasemade traagiline lugu jõudis raamatusse (1)

Ükski saladus ei kesta igavesti, on ammutuntud elutõde. Sellele annab kinnitust ka Ann O´Loughlini romaan „Ballisaali kohvik“, mis on ainest kogunud elust enesest.

Nimelt on O´Louglini debüütromaan (kirjastus Varrak) üks nägemus Iirimaal tõestisündinud loost, kuidas katoliikliku vallasemadele mõeldud varjupaiga asukohast leiti massihaud imikute ja laste säilmetega. Juba pool sajandit tagasi suletud varjupaika on kahlused saatnud aastakümneid, kuid alles sel sajandil võeti asi päriselt uurida.

Kõik see on kirja pandud kirjanduslikumas, kuid absoluutselt mitte karvavõrdki vähem ehedamas võtmes käesolevas raamatus, mille sisu on väga lühidalt kokkuvõttes järgmine.

Mitte just esimeses nooruses olevad õed Ella ja Roberta O’Callaghan ei ole aastakümneid omavahel rääkinud, sest neid lahutab sünge perekonnasaladus minevikust. Mõlemad elavad lagunevas Iiri mõisas ning suhtlevad ainult napisõnaliste sedelite abil, mida üksteisele esikulauale jäetakse. Kui mõisa ähvardab pankrot, avab Ella selle päästmiseks õe meelehärmiks maja ballisaalis kohviku.

Kohvik saab hoo sisse. Samamoodi saab hoo sisse juba ülalmainitud lugu, kui kohvikusse asub tööle ameeriklanna Debbie, kes otsib oma bioloogilist ema. See pingestab õdede suhteid, Debbie peab vaikimiste ja valede kiuste nägema ema leidmiseks kurja vaeva ning selle tulemusena tõmbab ta loori kogu lapsendamisskandaalilt. Mis ei raputa mitte ainuüksi teda ega vaenujalal olevaid õdesid, vaid kogu kohalikku kogukonda.

Raamat on kirjutatud igati kaasahaaravalt ning põnevust jagub lõpuni. Etteruttavalt võib öelda, et kui poole lugemise peal hakkabki tekkima tunne, et mis seal lõpuni enam, kõik on nagunii selge, ei ole see teps mitte nii. Aga täpsemalt lugege ise kõnealusest teosest, mis on iirlannadest vallasemade loo jutustamise kõrval ka emotsionaalne lugu kaotatud ja leitud armastus(t)est.

Mulle meeldib, et lihtsa ja mõnusa lugemise kõrval pakub Varraku ajaviiteromaan endiselt lugusid, mis sunnivad ajaloost lisa lugema ja seeläbi ka uusi teadmisi hankima. Selliste raamatutena meenuvad kohe ka sama sarja V. Hislopi „Elulõng“ ja B. Erskine „Kõige tumedam tund“.

Ja kõige lõpuks on see raamat kinnitus sellest, et kui on tahtmine kirjutada, ei pea olema teab mis suure fantaasiaga. Elu pakub meie ümber lugusid, mis ületab kõik fantaasia piirid. Need lood on tarvis lihtsalt üles noppida.