"Karmi ütlemisega. Suure südamega. Pühendunud korvpallile."

Eile lahkus Dorbek pärast pikka ja rasket haigust taevastele spordiväljakutele. Ta mängis omal ajal heal tasemel jalgpalli, tuli 1970. aastal Eesti meistriks ja jätkas hiljem treenerina. Ühel hetkel otsustas ta aga ala vahetada ning järgmine Eesti meistritiitel tuli kakskümmend aastat hiljem hoopis korvpallinaiskonna treenerina. Tema kossunaised valitsesid kodumaal 1990ndatel pikka aega. Suurima tuntuse treenerina teenis Dorbek aga kevadel 2005, tüürides Ehitustööriista meeskonna üllatuslikult Eesti meistrikullani. Abitreenerina jõudis ta sama saavutuseni ka aasta hiljem.

Muretses laste heaolu pärast

„Allani puhul ei saa üle ega ümber tema sõnavarast, kuid see kasvatas paksu naha ning tema kooli osaliseks saanuna on see nii korvpalliplatsil kui ka hiljem elus kasuks tulnud,“ ütleb üks Dorbeku õpilastest, aastaid naistekoondises mänginud Kerdu Arbet-Lenear.

Ta lisab kohe teise poole: „Aga ta oli suure südamega, väga hooliv inimene. Kogesin seda ka viimasel suvel Illuste laagris treenerina, kus abistasin Maia Dorbekut. Allani tervis oli siis parem, ta oli seal laagris nagu tema ikka - niitis muru, tegi muud, mida vaja. Lapsed on laagris vanematest eemal ja talle oli väga tähtis, et neil oleks seal turvaline ja kindel. Ta muretses selle pärast väga. Väline pool on üks, aga sees tuksus tal hoopis teistsugune, soe süda.

Allan jääb kindlasti meelde mitte ainult oma värvika isiksuse, vaid ka treeneritarkuse poolest. Tema õpetused kulusid mulle väljakul ära nii Eestis kui ka Ameerikas.“

Samas võtmes kõnelevad teisedki. Väga paljud Dorbeku õpilased armastavad korvpalli väga, on jäänud ala juurde ja mängivad harrastajatena edasi. Kui Dorbek olnuks negatiivne inimene, poleks ta kindlasti suutnud lastesse korvpalliarmastust süstida.

„Tavaelus pole ta üldse selline.“

Korvpalliga on seotud kogu Dorbekute pere - abikaasa Maia tegutseb aastaid treenerina, kõik lapsed mängivad seda mängu, poegadest noorim, Martin kuulub praegu Eesti koondisse.

„Tavaelus pole ta üldse selline, nagu platsi kõrval võib inimestele tunduda,“ rääkisid 2005. aastal Õhtulehele vanemad pojad Karl-Peeter ja Erik, kes jõudsid isa käe all Eesti meistri tiitlini.

„Kodus on ta rahulik, vaikne. Tegeleb oma „lemmikmänguasja“, neljakuuse dobermanni kutsikaga. Vaatab telekat, libistab õlle, nokitseb Pääsküla maja aias. Rebib kildu,“ muigas Karl-Peeter.

„Vabal ajal meil eriti korvpallist ei räägita. Pärast mängu hoiab igaüks pigem omaette, on endasse tõmbunud,“ lisas Erik. „Ega tal kerge iseloom pole, selge see. Püüab alati oma õigust peale jätta. Eriti mängu ajal, kui emotsioonid kõrgel.“

Frier tuli Dorbeku pärast Eestisse tagasi

Tolle 2005. aasta meeskonna liider Howard Frier on end Eestisse täielikult sisse seadnud, keele ilusti ära õppinud ja tegutseb nüüd ise treenerina. „Oleme ikka omavahel suhelnud. Teadsin juba enne, et ta on väga pikka aega haige olnud. Teadsin, et see päev on varsti kohal… aga raske on ikka. Olen väga kurb,“ rääkis Frier eile.

Ameeriklase elus oli Dorbekul väga oluline roll. „Tema pärast tulin Eestisse tagasi. Ta oli mu lemmiktreener. Muidugi ta oli range, aga mulle meeldis tema suhtumine. Ükskõik, mis väljakul juhtus, pärast mängu oli meie vahel kõik korras.

Oma treeneritöös proovin ma sama järgida. Tal ei olnud oluline roll mitte ainult minu mängijakarjääris, aga ka hiljem treenerina. Üritan päris palju asju tema järgi teha. Ta oli mulle tõeline eeskuju.“

Frier meenutas naerma puhkedes üht vestlust, kus Dorbek võrdles mänguhoos tema mänguoskusi töövõimetu suguelundiga. Aga nagu öeldud, siis pikka viha meeste vahel polnud ja matši lõppedes oli tõik seljataha jäetud.

Sai ketsid ja ka raha

Võib öelda, et Dorbeku tõid meeste seas kõrgemasse seltskonda toona Ehitustööriista nime kandnud firmat vedanud ärimehed Ivar Valdmaa ja Toomas Linamäe. Dorbek ihkas oma andekate noorte poistega proovida kätt meistriliigas, hooajal 1998/99 kandis võistkond nime Canon/noortemeeskond ning seejärel juba Ehitustööriista oma.

Klubi, mis 2005. aastal sai nime BC Kalev/Cramo, president Valdmaa tõdes eile jutuajamise alustuseks: „Visa võitleja lahkus.“

Korvpallirahvas ikka teab üksteist. Paarkümmend aastat läks Dorbek Valdmaa ja Linamäe juurde ning küsis, kas nood saaksid tema võistkonda toetada korvpalliketsidega. „Vastasime, et anname rohkem raha,“ meenutab Valdmaa meistriliigas kuue aastaga kõige madalamalt tippu jõudnud Ehitustööriista meeskonna algust.

Hiljem võttis Kalev/Cramo Dorbeku veetud Siili palliklubi noored enda tiiva alla. Kuidas iseloomustab Valdmaa Dorbekut viie lausega? „Kompromissitu võitleja. Karmi ütlemisega. Suure südamega. Pühendunud korvpallile, kui midagi ette võttis, viis lõpuni. Teadis, kuhu ta tahab jõuda.“

Kompromissitu võitleja

Tollel samal 2005. aasta suvel, kui Dorbek oli meeskonna vedanud üllatusmeistriks, värbas Valdmaa Kalev/Cramo peatreeneriks juba Aivar Kuusmaa, kelle kõrval Dorbek jätkas abitreenerina. Tegemist polnud kuldse juhendaja üle parda heitmisega.

Valdmaa sõnul soovis Dorbek ise jätkata aste madalamal. „Toetasime Allanit tema tegemistes. Aga see oli tema enda palve, et ta näeks end edaspidi heameelega abitreenerina. Pinge ja töökoormus olid suured, ta jätkas kogu aeg paralleelselt ka noorteklubiga.“

2005ndal Eesti meistriks tulnud võistkonna kohta kommenteerib Valdmaa: „Noored ja agressiivsed said kokku. Seda võib öelda nii mängijate kui ka ettevõtte kohta. Usun, et koostöö mõjus mõlemale poolele hästi.“

Kui lõpetame kõne, mõtiskleb Valdmaa veel korra: „Kompromissitu võitleja on lahkunud...“