Helen Nelis-Naukas (keskel) omas elemendis.Foto: Toomas Tatar
Spordiblogi
26. märts 2018, 00:10

Deivil Tserp | Käre treener – mõista või hukka mõista? (11)

Vehklemistreener Helen Nelis-Naukast on viimasel ajal juba kaks korda süüdistatud ebaväärikas käitumises. Esmalt eelmise aasta lõpus, kui talle heideti ette oma õpilase vastase läbisõimamist ja teist puhku hiljuti, kui kolm lapsevanemat nõudsid temale lastega töötamise keeldu, sest väidetavalt räuskav, ropendav ja mõnitav juhendaja olevat noortele ohtlik.

Kas Haapsalus töötav Nelis-Naukas on tõesti pigilind, kes tuleks ametist kõrvaldada? Kuigi ta on tuntud käreda treenerina, kelle otsekohesus võib kellegi hingekeeli valusalt riivata, tundub nii ränk karistus liiga karm.

Kui tõmmata paralleel kriminaalse maailmaga, jääb vägisi mulje, et ta on justkui kuriteo sooritanud paadunud retsidivist, kelle õiglaseks karistamiseks tuleb seadust muuta ja rakendada surmanuhtlust. Lastega töö keelustamine tähendakski Nelis-Naukasele kabelimatsu, sest praegu on see ta põhitegevus, mis toob leiva lauale.

Ma ei soovi legendaarse treeneri Endel Nelise tütre ülekuumenemisi õigustada. Iga pedagoog peab oma tundeid taltsutama. Kuid erinevalt hukkamõistjatest üritan teda mõista. Paraku juhtub treeneritöös päris sageli nii, et juhendajal lähevad täisnurk ja keemistemperatuur segamini, kui saamatu õpilane ei saa mõne ülesandega piisavalt hästi hakkama.

See ei ole üksnes Nelis-Naukase probleem. Meie kultusala siseringis teatakse, et Eesti üks kuulsamaid epeevehklejaid, kes tegutseb ka treenerina, hõõrus hiljuti ühele oma hoolealusele nina alla, et ta on liiga paks. Sestap pidi õnnetu tüdruku ema lapsele teise juhendaja otsima.

Üritame tundlikku teemat vaadata veelgi laiemalt ja kiikame vehklemissaalist teiste spordialade kulisside taha. Hoobilt kangastub silme ette äsja manalateele läinud korvpallitreener Allan Dorbek – olgu muld talle kerge –, kelle paljusid platsi äärest teele lastud väljendeid pole võimalik õigekeelsussõnaraamatust leida.

Pärast Dorbeku lahkumist on tema folkloorgi jutuks olnud. Ometi mäletavad eduka treeneriga kokku puutunud inimesed rohkem tema helget poolt, tegelikult asus ta süda õigel kohal. Ja seda teab siinkirjutajagi.

Kümmekond aastat tagasi kohtusime puhtjuhuslikult Mustamäe haiglas. Loomulikult uurisin, miks ta seal on. Selgus, et korvpallitreener käis vaatamas operatsioonist taastuvat käsipallurist ametivenda Enno Karrisood. Mul on täpselt meeles, kuidas Dorbek visiiti kommenteeris. Ta ütles endale omase värvikusega: Karka roided tõmmati laiali nagu seal ja pandi jälle kokku! Muhelesin ja mõtlesin – vahva mees, kes tuleb kolleegi haiglasse vaatama.

Karrisoo oli Dorbekust kraadi võrra kangemgi. Peale vürtsikate väljendite koges nii mõnigi tema õpilane puukaid ja teisi füüsilisi hoiatusi. Ent Karrisoo valiti käsipallis sajandi treeneriks! Kõik, kes soovisid näha tema positiivset poolt, nägid seda suurepäraselt.

Eks midagi sarnast ole ka Nelis-Naukasega, kelle CV on muljetavaldav. Kui panna kõik õpilaste medalid tema kaela, vajuks ta metalli raskuse tõttu käpuli ega suudaks püsti tõusta. Küllap on see kriitikute soov, et ta koogutaks teovõimetuna nurgas. Loodetavasti suudab Nelis-Naukas viimasel ajal sageli jutuks tulnud olukordi vältida ja liigub karjääriredelil endiselt seitsmepenikoormasaabastega.

Mis puudutab pettunud lapsevanemaid, siis neil on ju alati võimalus otsustada, kelle rühma oma võsuke(sed) viia. Kes tahab, et treener loeks muinasjuturaamatust valitud palasid ja teeks iga korda pika pai, sellel ei ole mõtet last Nelis-Naukase rühma sokutada. Aga kes soovib, et järeltulija saavutab vehklemises märkimisväärseid tulemusi, nendel tasub edaspidigi loota käreda treeneri teadmistepagasile.