Spordikauge lippab maratone
Spordikaugemat inimest kui telekomi alal töötavat Urmas Kaldmat ehk lähematele sõpradele Õhukest pole võimalik ette kujutada, kuid nüüd jookseb mees maratone, sest selgus, et joosta on lihtsalt nii hea.
Jooksmist hakkas ta proovima kolm aastat tagasi kevadel. Siis mängiti töökaaslastega tennist, aga et see võttis hirmsasti võhmale, otsustati joostes võhma treenida. “Pärast esimest kaht kilomeetrit jooksmist olin surnud,” muigab Urmas. Nõu ta kelleltki ei küsinud, pani lihtsalt tossud jalga ja läks jooksma.
Tasapisi proovis Urmas aina pikemaid distantse ning sügisel jooksis juba SEB poolmaratoni. “Mul oli suur pabin sees, et kas jõuan ning kuidas see kõik käib. Tegelikult antakse rajal süüa, juua, ergutatakse. Pole hullu midagi. Mitte hullem kui minna laupäeva hommikul metsa ja joosta rahulikult 20 kilomeetrit. Mul läks esimese korra kohta väga hästi, pingutasin kõvasti ja toonane tulemus õnnestus üle joosta alles eelmise aasta suvel.”
Praeguseks on Urmas jooksnud ka viis maratoni. Kui esimesel, 2013. aastal joostud maratonil sai ta enne lõppu krambid ja pidi viis viimast kilomeetrit kõndima, siis teine läbitud maraton tõi fiilingu “Jess, ma lõpetasin ilma vaevusteta!” ning aeg oli alla nelja tunni.
Treenerit Urmasel seni pole ning jooksmisesse on ta suhtunud üsna pingevabalt. “Jooksen laupäeva hommikul rahulikult 20 kilomeetrit ja jätkan siis oma päeva nagu tavaliselt,” räägib ta. “Joosta on mõnus, enesetunne on pärast väga hea. Mõtete selginemiseks on jooks suurepärane ja mulle meeldib, et seda saab teha just siis, kui mulle sobib. Saan ka võistelda, sest Eestissegi on jõudnud virtuaaljooksud – registreerid end distantsile, jooksed teatud ajavahemikul distantsi läbi ning saadad tulemuse ära. Tulemused järjestatakse ja nii saad ka ennast teistega võrrelda.”
Kolmekohaline number kaalul
Arendusjuht Hanno Kindel hakkas jooksma pärast 19 aastat kestnud spordipausi. Ülekaal ja sellest tingitud vilets enesetunne ärgitasid teda spordi juurde.
“Ma ei saanud aru bravuurikast ütlemisest, et 100 kilo juures tekib mehel oma arvamus, enesetunne oli minul 103kilosena küll vilets, tekkis soov seda numbrit väiksemaks saada,” räägib Hanno. Üleöö ei toimunud midagi. 2008. ja 2009. aastal osales ta Tartu neliküritusel (suusatamine, jooks, rattasõit), et teada saada, milline ala kõige enam meeldib. “Mu esimene jooksuüritus oli Kõrvemaa kevadjooks ehk 16 kilomeetrit väga raske reljeefiga maastikul. Seal oli hing paelaga kaelas. Bravuuri mul aga jagus ja mais läksin Tartu jooksumaratonile (23,4 km). Enne lõppu otsisin seal elu mõtet,” kirjeldab Hanno. Igal juhul sai ta neil üritustel teada, et jooksmine klapib talle ikkagi kõige paremini.
Teadlikumaks jooksuharjutamiseks läks 2011. aasta novembrist, kui Hanno liitus Riho Mendi treeningurühmaga. Praegu harjutab ta Viljar Vallimäe käe all ProRunneri jooksuklubis. “Soovitan kõigil, kes tahavad jooksmisega tegeleda, liituda mõne trennirühmaga. Küsimus on tehnikates, jooksuharjutustes, üldkehalises ettevalmistuses. Ka sisemisi lihaseid tuleb treenida. Kui laduda korralik põhi ning läheneda treenimisele mitmekülgselt, tuleb ka vigastusi vähem ette,” selgitab ta. “Ise harjutades ei oska iialgi tähelepanu pöörata sellistele nüanssidele nagu kogenud treeneri juhendamisel.”
Teadlik lähenemine andis tulemusi kiiresti – juba 2012. aasta kevadel jooksis Hanno nii, et paljud varasemad võistluskaaslased küsisid, mis juhtunud on – järjest tuli isiklike rekordite parandusi.
Kui alguses oli Hanno eesmärgiks lihtsalt 103 kilost lahti saada, siis praegu, 23 kilo kergemana, ütleb ta, et jooksmine on nagu vaimne puhastumine ja enese laadimine. Rituaal. Aga tore on ka seltskondlik osa: kui aasta peale on kokku 20 rahvajooksu, siis need on 20 kohtumist jooksurahvaga.
Praegu treenib ta viis korda nädalas ning eesmärgiks on hea sooritus ja jooksu nautimine. “Muidugi on võistlemine ka pingutus, sest spordimehe hing tahab alati teha head tulemust,” räägib Hanno, kes aastakümneid tagasi täitis purjetamises meistersportlase normi. Ta kiidab väga Eesti rahvajookse, korra aastas katsub Hanno osaleda ka välismaratonil. Eelmisel aastal jooksis ta Hispaanias Valencias maratoni isikliku rekordiga 2.53.
Rattasõidust sai elu osa
Tõnu Tuisk sõidab aasta ringi jalgrattaga, tema igapäevane taks on 50 kilomeetrit. Muidugi käib ta rattaga ka tööl.
Jalgrattapoes töötav Tõnu pole kogu aeg olnud nii suur spordientusiast – viis-kuus aastat tagasi oli mees 100kilone mürakas ning ülekaal hakkas juba igapäevatoimetusi segama: küll oli raske kingapaelu siduda või pikalt istuda, sest selg andis teravalt tunda. Töötervishoiuarst tegi märkusi kõrgenenud vererõhu ja kolesteroolitaseme kohta ning maalis noorele mehele silme ette võrdlemisi täbara tulevikustsenaariumi. Tõnu otsustas end käsile võtta ja hankis kõigepealt pulsikella. Algatuseks soovitati tal kõndida ja seda ta tegigi. Kui aga pulss enam kõndides soovitud tasemele ei tõusnud, tõi keldrist välja jalgratta.
Tõnu küsis ka spordiinimestelt nõu ning sai kentsakana tundunud soovituse: tegutse tasa ja targu. Sõbrad mahitasid teda osa võtma esimestest rattamaratonidest ning hiljem pulsikella salvestatud andmeid vaadates hoiti peast kinni: mees, pikalt sa küll nii ei purjeta! Tõnu hakkas siis ise treeningut käsitlevaid artikleid uurima ja püüdis ka tervislikumalt toituda. Tulemused tulidki – kilod hakkasid kaduma, pulss aeglustus ja parem oli olla. Paraku sai hooaeg läbi, ratas pargiti jälle keldrisse ning kevadel tuli kõigega uuesti alustada.
Esimestel ratta-aastatel võttis Tõnu usinasti võistlustest osa, kuid tulemused olid ikka viimaste hulgas. “Korraks hakkas see motivatsiooni pärssima, kuid tasapisi tuli leppimine, et tegelikult mul ju poodiumile asja pole. Kuid sellest hoolimata on vahel lahe käia ja end suurema seltskonnaga joonele panna,” räägib Tõnu. “Nüüd küll enam kiiremad uhamised suurt midagi ei paku, pigem teen pikemaid sõite, nagu Haanja 100, Rõuge tuur jms. Jõelähtme Singli klubiga käisime eelmisel suvel ka Montenegros mägedes sõitmas. Seal oli lahe!”
Kohast finišiprotokollis on ehk olulisem, et rattasõidust on saanud Tõnu elu lahutamatu osa. Kui vähegi võimalust ja viitsimist, käib ta tööl rattaga. “See on minu jaoks ainuõige liikumisviis: tööle jõudes olen korralikult üles ärganud ja powerit täis – liigutaks lausa mägesid. Koju jõudes aga lahtuvad kõik töömõtted ning õhtuks on korralik rammestus garanteeritud.”
Kõik käivad trennis… tahaks ka!
Egle Uibo mõtles aastaid sellest, et võiks ka ju trenni teha, kuid jõudis tegudeni sõbranna utsitusel alles paar aastat tagasi.
Algatuseks proovis Egle tennist – sinna kutsus teda sõbranna ja see hakkas talle ka kohe meeldima. “Unistasin sellest, et saaksin mängida, mitte vaid õppida. Aga et tennist reaalselt mängida, tuleks trenni teha vähemalt kaks korda nädalas ja nii aasta aega,” räägib Egle. Kuna tennisetrennid olid väga kallid, jäi selle ala harrastamine paraku katki.
Sport oli Eglele siiski juba meeldima hakanud ning praegu on ta suur jõusaalifänn. Ka sinna meelitas sõbranna, kes kinkis Eglele sünnipäevaks liitumise spordiklubiga. “Ma olin ja olen väga õnnelik, et ta mind sinna vedas. Olin tennisega lõpetamisest saadik mõelnud, et tahaks midagi teha, aga ise ei oska.” Alguses juhendas teda sõbranna, kes oli juba kogenud treenija, kuid nüüd käib Egle spordisaalis üksi. “Sõbranna harjutab Natalja Kiivikase kava järgi biikinifitnessi jaoks ja kui me koos trennis käime, siis teen seda kava kaasa. Üksi olles teen seda, mida keha tahab,” selgitab ta. Tulemusi on ka, seljale on treenimine väga hästi mõjunud.
Sport on Egle elu täielikult muutnud – ta sätib oma tegemisi trenni järgi ning on kurb, kui trenni minna ei saa. Spordisaali jõuab ta vähemalt neli korda nädalas ja allahindlust endale ei tee. “Panen suurema osa ajast ripsmepikendusi, istun tundide kaupa sundasendis – trenn on mulle lausa vajalik. Muidugi on juurde tulnud võhma ja energiat.”
Kas Eglel on ka trennialaseid eesmärke? “Tahan endale tõestada, et ka nullist alustades on võimalik saada selline keha, nagu ise soovid. Lasin teha kehaanalüüsi ja sain teada, et kuigi ma pole varem sporti teinud, on kõik näitajad normis, ehkki ideaalis võiks rasva olla vähem ja lihaseid rohkem,” ütleb Egle. “Ma poleks kunagi arvanud, et minust saab nii suur trennisõber.”
Algus eri kümnendites
Personaaltreener Monica Lauri annab nõu, millele pöörata tähelepanu eri vanusekümnendites treeninguid alustades. Kui tervis kuskilt logiseb, alusta liikumisega ettevaatlikult.
Kui 20ndates ja mõnel juhul ka 30ndates eluaastates pole väga hull, kui kohe intensiivse treeninguga alustada, siis 40ndates ja vanemana peaksid inimesed olema ettevaatlikumad. Kui on plaan alustada regulaarset treenimist, on hea lasta teha koormustest südame vastupidavuse hindamiseks, vereanalüüs ja vajadusel kontrollida lülisamba, põlve- ja õlaliigeste seisukorda. “Kui põlv või selg on andnud aastaid tunda, tasub minna arsti juurde ja rääkida oma treeninguplaanidest,” ütleb Monica Lauri. “Isegi kui kunagi on joostud, siis pärast väga pikka pausi kohe jooksma hakata ei tasuks.”
Tee inventuuri! Igal eluperioodil peaksid kõik aeg-ajalt üle vaatama oma elustiili ja keskenduma sellele, kuidas nad liiguvad, missugune on töö- ja puhkeaja vahekord, kuidas nad ennast toidavad ning kas elustiil on selline, mis tagab hea tervise ka aastakümnete pärast. Liikumisvaegus puudutab peaaegu kõiki, kes teevad iga päev kontoritööd ja toimetavad oma asjaajamised autoga. Vähemalt paar korda nädalas tuleb leida aega nii pikemalt kõndimiseks, jalgrattaga sõitmiseks või jooksmiseks kui ka lihasvastupidavuse treenimiseks. Samuti on kasulik ikka ja jälle uurida toitumisteemasid – väga raske on juurutada tervislikke söömisharjumusi ühekorraga, seda tuleks teha järk-järgult ja pidevalt süvitsi edasi minnes.
Harju liikuma! Kõigepealt peaks keha harjutama regulaarse liikumisega: esialgu võiks olla eesmärk liikuda vähemalt 2–3 korda nädalas 60 minutit korraga nii, et kogu keha tunneb n-ö ärkamist. Selleks sobivad hästi lühike kardiotreening ja kergete koormustega harjutused. Esimesi kordi rühmatreeningusse minnes tasub kuulata ainult iseennast ja võtta vajadusel pause, kindlasti anna treenerile tunni alguses teada, et oled esimesi kordi treenimas.
Suure ülekaalu korral on kõige parem alustada toitumise muutmisest ja igapäevase liikumise suurendamisest. Kohe esimesel nädalal polegi vaja minna spetsiifilisse trenni, vaid alustada iseseisvalt kõnnitreeningutega kas õues või spordiklubis. Esialgu 30 minutit korraga ja vähemalt kolm korda nädalas, edaspidi võiks pikendada aega ja suurendada kordade arvu. Kui pärast kõnnitreeningut on hea tunne, et kogu energia ei olegi ära läinud, siis on aeg hakata treenima eesmärgipäraselt. Selleks on kõige parem pöörduda spetsialisti poole, kes aitab paika panna õiged pulsivahemikud edaspidisteks kardiotreeninguteks ja lihastreeningu kava.
Kui pidevad sundasendid on põhjustanud seljavaevusi, võiks alustada võimlemisest, teha harjutusi, mille abil seljalihaste ainevahetus paraneb ja aktiveeruvad lülisammast toetavad lihased. Kindlasti ei tasu jõusaalis alustada suurte koormustega, pinges seljalihased võivad väga valulikult reageerida, kui näiteks kükke tehes tõsta turjale liiga raske kang. Seljavalu korral peaks olema ettevaatlik ka pikkade jooksutreeningutega. Mõnikord võivad isegi pikad jalgrattatrennid olla kurnavad, sest ka ratta seljas peab selg olema pikalt staatilises asendis. Väga oluline on nii enne jõusaali- kui ka kardiotreeninguid selg ette valmistada: lülisamba liikuvust parandavad harjutused hooldavad selga ega lase seljalihaste pingel võimust võtta.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2015. aasta märtsikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)