Ebaõnnestunud ründekatsetuse anatoomia (17)

Jerevanist võtsid Sinisärgid kaasa 0:0 viigi. Kõik klapib avalausega – kaitse oli hea, rünnak hambutu. Sellest kujunes ka koondiselaagri võtmemäng, sest väljakule saadeti hetke parim koosseis. Teisipäeval Gruusialt saadud 0:2 kaotus oli omaette ooperist.

Kõigepealt tuleb ajas tagasi oktoobrisse minna. Viimases MM-valikmatšis võõrustati Lillekülas Bosniat ja Hertsegoviinat ning sümpaatne esitus lõppes Eestile 1:2 kaotusega.

Tegelikult läks koondis juba toona veidi rohkem ründama, sest tavapärase 5-4-1 formatsiooni asemel nägime pigem 3-3-4 süsteemi (ründefaasis), kus tipuründaja Henri Anieri kõrval mängisid üsna kõrgel ka Siim Luts ja Sergei Zenjov ning vasakpoolse äärekaitsja Artur Pika keskmine positsioon väljakul oli tegelikult Lutsu omast isegi kõrgemal, peaaegu Anieriga samal tasemel. 

Ometi kordus mingis mõttes vana ja tuttav lugu, kus tipuründaja jäi üksikuks ning abiväed ei jõudnud teda piisava kiirusega toetama. Tõsi, matš Bosnia vastu pole meie ründeprobleemide parim näide, kuid tegemist on siiski seni viimase valikmänguga Reimi käe all. 

Kaukaasiasse sõideti valmistuma sügisesteks tähtsateks Rahvuste liiga matšideks. Enam kui viis kuud pärast Bosnia-mängu võttis peatreener koos abiliste Janno Kivisilla ja Andres Operiga vastu otsuse, et Anieri kõrvale saadetakse teinegi ründaja – Konstantin Vassiljev. Õige lüke, mõtlesid paljud poolehoidjad. Mis tegelikult juhtus? Keskväli kujunes Armeenias alamehitatuks ning üksikuks ei jäänud mitte ainult Anier, vaid ka Kostja.

Valitud taktikat on nimetatud küll 5-3-2 formatsiooniks, kuid pigem vaatas väljakult vastu 3-5-2, sest äärekaitsjad Ken Kallaste ja Taijo Teniste mängisid keskmiselt mitmest poolkaitsjast kõrgemal. Kaitsefaasis laskuti madalamale, kuid tänapäevasele mängujoonisele omaselt peavadki nemad platsi võimalikult laiaks tõmbama ja ründes teravaid tsenderdusi jagama. Just viimasest jäi pigem puudu.

Põhjus peitub ilmselt selles, et veidral kombel valitses keskväljal tühjus. Tekkis küsimus, kuidas pall ründajate või ääremängijateni viia. Pigem jõuti teravamate olukordadeni kaitsjate löödud pikkade pallide abil. Keskel polnud meest, kes kõiki teisi väljakul jooksvaid jalgpallureid omavahel ühendaks. 

Käit kaitseliini ees. Miks?

Oma värava puhtana hoidmine on õigustatult Eesti jalgpallikoondise peamine eesmärk peaaegu igas matšis, kuid seekord mindi Armeenia vastu tagasihoidlikkusega üle võlli. Kaitsefaasis langesid lisaks Kallastele ja Tenistele madalale ka keskpoolkaitsjad Karol Mets ja Mattias Käit, kes tegutsesid vahetult kolmese keskkaitsetrio (Ragnar Klavan, Madis Vihmann ja Joonas Tamm) ees.

Oma karistusala ette moodustati viieliikmeline punt, kes Armeenia pealetunge tagasi lõi. Metsa olemegi harjunud madalal mängimas nägema, kuid Käidi uus positsioon tekitas arusaamatust. Kolmas keskliini mees ehk Luts tegutses küll selgelt ründavamal poolkaitsja positsioonil, kuid jäi ikkagi vasakule äärele.

Lihtsustatult ja utreeritult: Anier ja Vassiljev olid kahekesi ees, Käit ja Mets aitasid täistuuridel kaitseliini ning Luts oli äärel – keskväljak jäi tühjaks. Vassiljevi madalamale toomine oleks omakorda meenutanud eelmist aastat, kus ainsa ründajana ees mängiv Anier jäänuks liiga tihti vajaliku abita.

Lõppude lõpuks oli meil vastas Armeenia – FIFA edetabelis napilt esisajasse kuuluv koondis. Vastane valdas palli 60 protsenti mänguajast ja tegi 13 pealelööki, millest kolm lendasid Eesti värava suunas. Eesti sai kirja kuus pealelööki, millest üks lendas õigesse suunda.

Kõigi eelduste kohaselt kasutas Reim oma silmis tugevaimat koosseisu, kuid midagi läks valesti. Muidugi ei saa alati näpuga peatreeneri suunas näidata, sest mängijad on ikkagi need, kes plaani väljakul täide peavad viima. Võimalik, et lihtsad sööduvead ja pallikaotused lõid paberi peal ilusana tundunud skeemi segamini.

Võtame veel korra võrdlusesse Bosniaga peetud matši. Ka oktoobris mängiti kolme keskkaitsjaga ja väga kõrgele tõusvate äärekaitsjatega, kuid keskpoolkaitsjatena tegutsenud Ilja Antonov ja Käit jäid ikkagi selgelt väljaku keskosasse. Viimase ülesandeks oli pigem trio Anier-Zenjov-Luts pallidega toitmine. Armeenias vahetusid Käidi ründavad omadused hoopis oma karistusala ees rügamisega.

Kostja äärele?

Vassiljevi personaalküsimust on palju arutatud erinevates meediakanalites, televiisorite ees ja kindlasti ka koondise treenerite koosolekutel. Kas ta sobib ründaja kõrvale? Pigem ei. Kas ta sobiks Käidiga koos keskväljale? Tundub, et ainult juhul, mida nägime Armeenias ehk kui Käit mängib oma väravale lähemal. Kas sellist ohvrit tasub Vassiljevi tsentris kasutamise nimel teha? Las igaüks vastab ise.

Formatsioon 5-3-2 (ründefaasis 3-5-2) annab tegelikult Kostjale veel ühe võimaliku ja huvitava rolli. Nimelt võiks maestrot proovida kolmese poolkaitseliini vasakpoolse mehena, kus Armeenias mängis Luts. Äärel mängimine pakub rohkem vabadust, et kaht ründajat tsenderduste ja läbisöötudega toita, lisaks aitab vasakpoolne äärekaitsja (Kallaste, Pikk või Dmitri Kruglov). 

Kõigi vasakujalgsete ääremängijate tsenderdusoskus on kõrgel tasemel ning kui samasse väljaku osasse lisada korralik doos kostjavassiljevlikku loovat mõtlemist, siis võiks vähemalt teoorias suuri asju korda saata. Kusjuures, vasakpoolse äärekaitsja tõusu järel liigub mingil määral kaasa ka kapten Klavan, kelle mängu avamise oskus kuulub tippklassi.

Kogu eelnev jutt peaks paika vaid juhul, kui koondis suudaks pärast palli võitmist mänguvahendi loogilist teed pidi vasakule äärele liigutada. Siinkohal kerkib võtmerolli taas Käit, kes peaks mängima kõrgemal kui Armeenias. Pole täpselt teada, miks ta Jerevanis nii madalale vajus, kuid Eesti ründemängu huvides see igal juhul polnud.

Käidi liiga ründavale positsioonile paigutamine oleks ehk juba liigne risk, kuid üsna klassikalise keskpoolkaitsjana võiks ta mängida paljude vastu. Selja taga turvavad Klavan ja veel kaks keskkaitsjat, kelle ees rapib vastaseid Mets. Äärekaitses on kasutada hulk kogenud ja stabiilseid mehi.

Reimi ja tema abiliste peavalust annab aimu tõik, et eelmainitud formatsioonis poleks ruumi Siim Lutsule, kes oskuste poolest vääriks kindlasti kohta koondise algkoosseisus.

Gruusia fopaa

Teisipäevane matš Tbilisis Gruusiaga tõi tagasi tuttava formatsiooni ehk 5-4-1: Anier (teisel poolajal Zenjov) oli üksi ees, Käit saadeti taas ründavama poolkaitsja positsioonile, Vassiljev istus suurema osa ajast varumeeste hulgas.

Kohtumist saatis tavapärane koondiselaagri teise matši sündroom: ebatavaline algkoosseis, palju vahetusi, palju segadust. Gruusia ei tohiks Eestist palju tugevam olla, kuid seekord oli. Lõpuks jäi tabloole küll 2:0, kuid seis võinuks olla Eesti poolt vaadatuna ka tunduvalt nukram.

Kui 6. minuti avavärav oli Sinisärkide kaitseliini eksimuste jada tulemus, siis 35. minuti Vako Kazaišvili tabamus läheb ilmselt Gruusia jalgpalli klassikasse: välisküljega keerutatud löök lendas täpselt Marko Meeritsa valvatud puuri ristnurka.  

Värske ja põhjaliku InStati statistika puudumisel lükkame eilse kohtumise põhjalikuma analüüsi edasi, kuid võib kindel olla, et Reimi jaoks midagi väga meeldivat sealt välja ei joonistu. Sügiseni on veel aega, aga varsti tuleb ikkagi välja mõelda: kas 5-3-2 või 5-4-1 või 3-5-2? 

Eesti koondis Kaukaasias

24.03 Armeenia – Eesti 0:0

Koosseis: Aksalu, Teniste, Tamm, Vihmann, Klavan, Kallaste (Pikk), Käit (Ar. Dmitrijev), Mets, Luts (Antonov), Anier (Miller), Vassiljev (Zenjov)

27.03 Gruusia – Eesti 2:0

Väravad: 6. Tabidze, 35. Kazaišvili

Koosseis: Meerits, Teniste (Elhi), Tamm, Morozov, Klavan, Pikk (Kruglov), Käit (Vassiljev), Antonov (Ar. Dmitrijev), Lepistu (Al. Dmitrijev), Zenjov, Anier (Luts)