Spordivaria

53aastane Eesti politseipensionärist ultrajooksja läbib igal aastal ulmelisi kilomeetreid (3)

Ohtuleht.ee, 28. märts 2018, 11:05
Pille Vennikas.Foto: Janne Salumäe
Aastaid riigiametnikuna töötanud ja ultrajooksjana tuntud Pille Vennikas (53) on leidnud järjepidevalt uusi põnevaid hobisid: viimati talisuplemise, masinkudumise ja õmblemise. Sügisest õpib ta Räpina aianduskoolis tekstiilkäsitööd.

Liikuv eluviis on Pillele alati meeldinud. Lapsepõlves käis ta ujumistrennis ning veetis isa purjetamishuvi tõttu kõik suved jahtklubis ja purjejahil. Algkoolis käis õega korvpallitrennis ja alates 4. klassist aerutamas. See tähendas suvisel ja talvisel koolivaheajal väga meeldivaid spordilaagreid.

„Pärnus oli päris kõval tasemel aerutamine ja harrastasin seda põhikooli lõpuni, see ladus hea üldfüüsilise põhja. Keskkooli ajal matkasin palju, eriti sagedasti sportlikel kategooriamatkadel süstadega Eestis, Karjalas ja Gruusias. Käisin ka paaril kõrbematkal Turkmeenias. TPI ajal matkasin süsta ja suuskadega nii Karjalas kui Gruusias ja osalesin süstaslaalomi võistlustel. Siis avastasin enda jaoks ka orienteerumise,” räägib Pille.

Spordiharrastus ja matkamine jäi aga pereloomise ja lastekasvamise ajal teisejärguliseks – Pille ja abikaasa Peetri peres sirgus neli last. Järeltulijate kasvades said ema-isa taas sportlike hobidega tegelema hakata, nüüd juba koos lastega.

Jooksuga ümber Balatoni järve!

2009. aasta juunis osales Pille koos tütar Heleeniga Ungaris Ultrabalatonil. Päev enne starti oli Balatoni järve ääres 32 kraadi sooja. Peas keerlesid mõtted, kuidas ta 212 km pikkust distantsi sellise palavusega joosta jaksab, polnud ta ju pealegi kunagi varem nii pikka maad järjest läbinudki. Võistluseelsel ööl tõusis aga tugev tuul ja temperatuur langes 15 kraadini. Hommikul stardialal mõtlesid nad tütrega, et küllap lükatakse start edasi, sest tuul oli ikka veel väga tugev, aga ei – start anti ettenähtud ajal.

„Vahetasin enne starti neli-viis korda särki, kuna ei suutnud otsustada, millega joosta. Valisime Heleeniga taktika, et jookseme 24 esimest tundi nii aeglaselt, kui saame, ja viimase lõpu nii kiiresti kui jaksame, kõnnime ainult mägedes, tasasel maal jookseme. Mõtlesin, et olen maailma kõige õnnelikum inimene, kui kas või üks minut enne finiši sulgemist finišijoone ületan,” meenutab Pille.

Loe ajakirjast Sport, kas ema ja tütar jõudsid enne finiši sulgemist lõppu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee