"Keskeas" Rein Taaramäe uuest generatsioonist: tean edukaid rattureid, kes teevad pooled treeningud arvuti ees (1)

"1.-22. märtsni viibisin Sierra Nevadal mäestikulaagris. Minu jaoks oli see juba ei tea mitmes laager Sierra mäestikus ja nagu juba tavaks on saanud, siis veedan selle aja vinges treeningkeskuses C.A.R. Öö hind on 83€, mille sees on 3x päevas buffee toitlustus, piiramatu jõusaali ja sauna kasutus ning muidugi on mõeldud suhteliselt kõigele. Näiteks ruum rataste jaoks, kohvibaar jne.

Kui sääraste laagrite maksumusest rääkida, siis on laagri eelarve suurus umbes 3000 eurot, sest lisaks elamisele tuleb vähemalt jalgratturil ka kolmeks nädalaks auto rentida, sest kevadel juba mäest alla niisama lihtsalt iga hommik rattaga ei saa (lumi, vihm, külm). Muidugi tuleb sebida ka lennupiletid.

Säärased laagrid maksan nagu ikka oma kulu ja kirjadega. Ükski koondis ega tiim n-ö eralõbusid kinni juba ei maksa. Loodetavasti tasub investeering seekord ennast ära. Ilmad olid sellel aastal närud, kuid kehva ilmaga võitles kogu Euroopa ning Lõuna-Hispaania polnud erand. Kolmest nädalast sadas vihma põhimõtteliselt iga päev, aga vihm pole ratturi jaoks mingi vabandus ega takistus," kirjutas ta.

Aga nagu selgub, saab tänapäeval ka nigela ilmaga ennast mugavalt tunda. "Lühema treeningu korral saab alati sees pukil sõita. Kuid kui pikemat trenni pukil teha ei viitsi, siis eelistab üks tõsine vanakooli rattur kileka selga tõmmata ja märjas treenida. Tänapäeval on asi eriti lihtne, sest riietus on muutunud peaaegu märja ja külma kindlaks (vihmapidavad kindad, müts, tagi, kingakatted, püksid).

Viimasel ajal on nooremate ratturite generatsioon hakanud arvuti ees pukki väntama. Ekraanil jookseb ees siis virtuaalne ratturi kuju ja n-ö mängust ei puudu ka teised osalejad, kes live'is samal ajal pukil väntavad. Põnev, aga praegu mind ei ahvatle. Võib-olla ei hakkagi, sest ma olen juba ratturi keskeas ja nagu ikka vanadele kaladele uued asjad nii kergelt külge ei hakka.

Üks hea näide on minu meeskonnakaaslane, veteran 38-aastane Sylvain Chavanel. Kui teised sõidavad powermeetrite ja aero integreeritud lenksudega, siis Chavanelil on vanakooli mehele omaselt käe peal kell, kust ta loeb kiirust, pulssi ja km ning lenksupikendus on tal vana hea traditsiooniline, mis tuleb velo külge monteerida ja kuhu tuleb lenks külge kruvida.

Ega ma virtuaaltreeningut ei laida. Kui ratturile selline treeningsüsteem meeldib, siis andku minna! Liigutus on ju sama, mis maanteel ja ma tean ka mõnda kutti, kellel WorldTouri võidud taskus, kuid vähemalt pooled treeningud tehtud arvuti ees."