Talisport

Ammu profispordi lõpetanud, kuid medali võitnud Eveli Saue: usun ja tean, et praegused tüdrukud on võimelised jõudma väga kaugele (8)

Ohtuleht.ee, 1. aprill 2018, 17:30
Eveli Saue. Foto: ALDO LUUD
Haanjas laskesuusatamise Eesti meistrivõistlustel hõbeda võitnud Eveli Saue, kes lõpetas profispordi juba 2012. aastal, sõnutsi polnud ta eesmärk näidata praeguseid sportlasi halvast küljest. 

Saue avaldas Facebookis pika postituse, kus ta selgitab, miks ta võistlema läks. Lisaks selgitab ta, et praegused Eesti laskesuusatajad pole sugugi nii nõrgad nagu tundub.

Avaldame postituse täispikkuses:

Samal teemal

Tahtsin parimat, välja kukkus nagu tavaliselt

Kes ajakirjandust pole jälginud, siis teadmiseks - käisin laupäeval Haanjas laskesuusatamise Eesti Meistrivõistlustel individuaalis (15km), lasin 1+0+0+2 (viimane mööda!) ja sain hõbeda. Sõidus kaotasin kiiremale 1:17, kokku kolmas sõiduaeg, kaks koondislast jäid ka sõidus selja taha. Ma tegin enda kohta väga hea võistluse, lasin hästi ja sõitsin ka ikka väga viisakalt. Medali sain ka, nii et kõik on ju nagu hästi? 

Aga ma tahan, et ma ei oleks läinud. Sest praegu on ajakirjanduses põhiuudis, et kuidas üks lõpetanud vanameister koondislasi nuhtleb. Mulle ei meeldi see, ma tunnen ennast süüdi, sest ma tegelikult tahan, et laskesuusatamisest oleks avalikkuse ees positiivne kuvand ja ma usun ja tean, et praegused tüdrukud on võimelised jõudma väga kaugele. Aga kuidagi kukkus ikka välja nii, et ma tegin karuteene..

Plaan oli selline - lähen Haanjasse, aerutan need 15 km kuidagi läbi, kaotan sõidus kõigile 2 minutit, aga kui laskmine trehvab, siis hirmutan natuke tüdrukuid ka. Lootusi polnud mingeid, sest märtsis olin suusad enne võistlust alla saanud neljal (4) korral, lisaks paar korda uisutanud. Eelneva kolme kuu (dets-veeb) jooksul sain 10 suusasõitu. Kui ma saan nädalas 4 trenni teha, siis on ikka väga hea seis, pigem 2-3. Ja kui ma ütlen trenn, siis ma mõtlen 1-1,5h mingisugust liigutamist, viietunnine trenninädal on haruldus, 3-4 tundi on tavapärane. Hea küll, sinna tuleb juurde ühe 8-kilose inimhantliga võimlemine 3-5 korda nädalas, pool tundi korraga ja võib-olla ka üksik pikem käruring. Ning käruga jalutuskäigud raudteejaama ja tagasi (kokku u 1km), osa sellest ka 11-kilone väänlev inimhantel kaenlas. Ahjaa, lõuatõmbekangi saime jõuludeks, seal vahel sikutan, aga kaugeltki mitte iga päev. 
Laskimisega on lihtne - Asko kool on nii kõva, et kui pea enam-vähem külmana hoida ja asju rahulikult võtta, siis peaks pihta saama. Võtad alguses 5 sekundit kauem asendi kontrolliks ja hingamiseks, rütm ka pisut aeglasem, vajadusel vahehingamised, teed oma asja ja kui läheb hästi, lased nulli. Kui nii hästi ei lähe, lased kolm. Korra (kolmapäeval) käisin Otepääl laskmas ka, et mingi tunnetus oleks. Laskmise poolega võis rahule jääda, suusatamises sain aru, et kõige olulisem on lõpuni jõuda.

Suusad on mul 8 aastat vanad ja need polnud kaugeltki minu parim võistluspaar (75% suusaparki pärandasin ma edasi või siis läksid poodi tagasi, olen enda paare ATs müügiski näinud). Põhjad on neil nii kumerad ja künklikud, et kõik kiruvad, kui neid määrima peab. Elva Suusalabor Priidu isikus pani mulle eelmisel õhtul mingi pulbri alla, koha peal lasin veel Andre Metsal struktuuri ka alla veeretada (sama struktuur oli kõigil nõmmekatel).

Tean, paljudel olid suusad kinni - ilmekaim näide sellest oli Kalev, kes sai Rolandilt sõidus 3-4 minutit - pole päris tema tase. Tean ka, märtsi lõpus on sportlastel kogu sellest asjast kopp ees ja mingid Eesti meistrivõistlused väga ei kõiguta. Ma tean, et Haanja rada on üks ninnu-nännu, võrreldes MK-radadega, põhimõtteliselt oli 3km ringil üks tõus ja see ka selline lühemapoolne.

Nüüd jõuame lõpuks ka ivani. Eesti tüdrukud ei ole tegelikult nii nõrgad. MK näitas ära, nende sõidukaotus on seal 2 minuti kanti (Johanna jätame praegu mängust välja). Ja nende vanuse kohta on see täiesti OK. Ainult tuleb õppida ka lihtsalt rajal kiiresti sõitma, mitte ainult tõusu rabama. Ma olen seda kogu aeg rääkinud, et kui hirmsat mootorit ei ole, tuleb targalt sõita, aga millegipärast kõik arvavad, et tõusul on vaja jubedalt panna. Ei ole, jubedalt on vaja panna lausikul ja laskumistel ja kõigil tehnilistel lõikudel, sest seal on peidus hulga rohkem lihtsaid sekundeid, kui tõusul. Samuti ei ole vaja hirmsalt trenni lahmida. Kõvasti on vaja treenida, aga eelkõige on vaja treenida peaga. Ja ka pead.

Mina olen vana kaval rebane ja ma oskan väga hästi suusatada. Samuti oskan ma väga hästi ennast vee peal hoida. 3-5 treeningtundi nädalas pole palju, aga see on puhas trenniaeg, seal ei ole mingeid spordiklubisse minemisi jms (hr Viks käib korvpalli mängimas, tal läheb 3h, aga koormus on vast sama, kui tunniajasel jooksuotsal). Samuti on need regulaarsed, ma proovin vahet mitte väga pikaks jätta. Sisuliselt - mul on trenni tegemiseks aega nii vähe, et ma üritan seda maksimaalse kasuteguriga teha. Mõõdukuse piirides, kiirendusi teen ma siiski ainult enne võistlusi, et korraks kiiremad liigutused meelde tuletada ja vereringe käima tõmmata. Füüsilisest tasemest - ma ju tean, kuidas tegelikult suusatamine käib ja sellest olen ma ikka kaugel-kaugel. Vähegi tõsisemal rajal saaksin ma tippudelt sprindis sõidus 5 minutit.

Tippsporti tagasi tulla ei kavatse, mul on kõik väga hästi. Mingi top 20 koht ei ole nüüd põhjus seda valu ja vaeva läbi teha. Eesti meistrivõistlustel käin aga kõiki hirmutamas niikaua, kuni vähegi võimalik. Muidu on kogu aeg häda, et osalejaid vähe ja ei saa medaleidki välja jagada. Ma siis tulen ja osalen.

Füüsilisest andekusest - VO2MAX oli tippaegadel 56-63 ml min/kg. Ehk maailma mõistes - tippude alumine piir, kus ma ka tulemuste poolest olingi (https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/25611016). Praeguste tüdrukute andmeid ei tea.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee