Foto: Electronic Arts / Hazelight
eSports
9. aprill 2018, 09:44

ARVUSTUS | Mäng „A Way Out“ on selle looja keskmine näpp filmimaailma suunas

„P*rsse need Oscarid!“ ütles mängu „A Way Out“ režissöör ja stsenarist Josef Fares mulluse The Game Awards raames. Umbes kolm ja pool kuud hiljem ilmus mäng, mis ühelegi filmiauhinnale konkureerida ei suudaks. Ent vahel polegi kuldsed trofeed olulised.

„A Way Out“ on algusest peale üles ehitatud kahe mängija omavahelisele koostööle. Sellest tulenevalt on vähemalt 90% ulatuses mänguajast ekraani keskel joon, mis vaatepildi kaheks jagab ning peategelastel (ja neid kontrollivatel mängijatel) iseseisvalt askeldada lubab. Tegemist on kütkestava ideega, mis jätkab Faresi eelmise teose, „Brothers: A Tale of Two Sons“ pool kehtestatud trendi – kui mees juba kord mängu teeb, on tegemist omapärase kogemusega.

Kolmanda isiku vaates hiilimis- ja märulimäng algab vanglas, millest pääsemine on (nagu teose pealkirigi mõista annab) peategelaste Leo ja Vincenti primaarseks missiooniks. Mehed tutvuvad trellide taga päeval, mil Vincent endale määratud karistust kandma asub ning tänu pisut konarlikule stsenaariumile saavad neist kärmelt ka sõbrad. Peagi selgub, et meeste minevikus on üks ühine faktor – suuremat sorti kaliibriga suli Harvey, kelle süü/osaluse läbi mõlemad mehed vangi on sattunud. Seega ei tohiks kellelegi üllatusena tulla, kui selgub, et puhtalt vanglast põgenemisega kogu narratiiv ei päädi, vaid lisaks soovivad sealt vägisi lahkuvad mehed ka Harveyga sotid selgeks teha.

Loe täispikka arvustust Level1.ee portaalist!