Varju jäänud ründaja õppetunnid, mis tõid 115 mängu Eesti koondises (5)

Eeldusi ja andekust oli tal kindlasti rohkem kui näiteks zelinskil, aga inimtüübilt liiga tagasihoidlik ja see kandus ka väljakule. Talle sobis olla enamuse ajast varjus ja mõnikord harva sähvatada. Zelinski ja Oper olid psühholoogilise enesekindlusega Viikmäest kõvasti üle.

Ajakirjanikuks nimetatud mees ja see teine, olid 10.04. Kuku raadio saates, REPORTER`is, ehedamad näited. Võrkpall, kümnevõistlus, maadlus olid teemad, millest räägiti. Igal võimalusel tuli teemaks jalgpall kogu oma "armetuses", aga Külveti ja Rahnu kümnevõistluse parimad summad tehti kusagil metsade varjus, piltlikult. Mäletan kuidas Külvet Minskis seda summat kokku punnis, sest see viimane katse pääseda ühele tiitlivõistlusele, Toomas Savi tegi mehe abilesena nö. kordagi. Kristjan Rahnu oli ponnistas, jättes ka varu, mainekal võistlusel, oli vist Prantsusmaal. JA veel, Nabi justkui kardab EMle minna, sest parterit kardab, kehva ettevalmistuse ja kerge kehakaalu tõttu.

Nii need noored talendid p.erse keeratakse. Kõik räägivad, kui tubli ja andekas sa oled, lõpuks, kui teised arengus järele jõuad, pole tubli ja andekas enam võimeline pingutama ja nii nad varju jäävadki.

Ma alati mõtlesi, et kelle tuttav tema küll on, et ta koondisesse sai. Viikmäe tase oli varjujäämisks ka igati sobilik. Ka löödud väravate hulk on ründaja jaoks imeväike, isegi Eesti suguse koondise jaoks... Tehniliselt rabe. See eest oli tal tore vanaema.