2
fotot
VÄRAV: Hetk 2005. aastast, kui Kristen Viikmäe saadab palli Bosnia ja Hertsegoviina võrku. Eesti võitis sõprusmatši 1:0. (KALEV LILLEORG)

Nimeta Eesti jalgpallikoondise ründaja selle sajandi esimesest kümnendist. Rahvas ütleb: Andres Oper (134 mängu, 38 väravat)! Rahvas ütleb: Indrek Zelinski (103 mängu, 27 väravat)! Ometi lõi Kristen Viikmäe samal ajastul 115 mänguga 15 väravat, kuid esimesena meenub tema nimi vähestel. Nüüd vaatabki Operi ja Zelinski varju jäänud mees oma väga õpetlikule karjäärile tagasi.

Andekusest tingitud hellitamine

Viikmäe: „Olin maast ja madalast selgesti eristuv mängija – kiire ja osav. Treeneritele see meeldib. Nad naudivad, kui meeskonnas on hea mängija, kes lööb väravaid. Mind hakati rohkem eelistama ja hoidma. Sain vahel treenerite käest uusi jalgpallisaapaid, mulle laskus pidev lisatähelepanu. Treenerid viisid mind autoga koju, mis oligi igati okei, sest tegi mul trennides käimise lihtsamaks. Hiljem läksin välismaale ja olin täiesti šokis. Ma ei saanud enam seda tähelepanu ja olin hallis massis, kus pidin hakkama välja paistma. See oli minu jaoks uus.

Ka koondise treeneri Teitur Thordarsoni jaoks muutusin lemmiklapseks. Olin noor ja värske, kellest sai midagi teha. Isegi 17aastaselt noorteklassist väljatulek ja A-koondisesse jõudmine ei muutnud minu jaoks liigse tähelepanu saamist, seda jagus nii treeneri kui meedia poolt. Emotsionaalset kasvamist minus veel ei tekkinud.“

Maailma vallutamise plaan

Viikmäe: „Floras olid kõigil väga kõrged ambitsioonid, ka Aivar Pohlakul. Neil olid maailma vallutamise plaanid ja tahe. Kogu emotsioon kandus mängijatele edasi. Meedias oli tol ajal palju artikleid, kuhu tolle aja noored edasi peaks minema, mina, Oper, Roobad (Meelis ja Urmas Rooba - toim) jne. Räägiti üleminekusummadest ja kõigest muust. Olin noor ja võtsin seda üks ühele. Ega mina osanud adekvaatselt tervikpilti hinnata. Teadsin, mida ülemused ja teised ümbritsevad inimesed rääkisid. Tegelikult nad uskusidki, et meid on võimalik tippklubidesse müüa. Ka mul olid 18-19aastaselt kotid pakitud ja olin juba teel Marseille’ Olympique'i meeskonda. Oper käis ka Arsenalis testimas. Maailmavallutamise tunne oli olemas, aga reaalsus osutus teiseks.“

Kõige karmim õppetund

Aastal 2000 tabas politsei Viikmäe autoroolist joobeseisundis ja juhilubadeta. Flora ja koondise uks löödi pauguga kinni. Aivar Pohlak teatas Õhtulehele: “Ma ei ütle, et ta enam kunagi koondisse ei või pääseda. Võib-olla kuue-seitsme-kaheksa aasta möödudes võib...”

Viikmäe: „Mulle helistati ja öeldi, et nüüd on Floras ja koondises mängimisega kõik. Alguses olidki kõik võimalused tippjalgpallis osalemiseks klubi poolt lõpetatud. See oli väga võimas šokk. Ma tõsiselt põdesin ja elasin seda kõike läbi. Ma ei tarvitanud kuus või seitse aastat mitte mingil kujul alkoholi. Tulime Floraga meistriks, kuid ma ei joonud isegi võidukarikast šampust. Olin nii põhimõttekindel. See oli mingis mõttes minu jaoks vajalik. Juhtum andis mulle selge arusaamise, kuhu võiksin minna ja mida peaksin selleks tegema. Šokk raputas kõvasti. Sellest räägiti seitse-kaheksa päeva jooksul kogu meedias. Mäletan, kui olin kõrvaltoas ja TV3 uudistes loeti see ette.

Ma polnud väga problemaatiline noor, aga piisavalt, et noore inimese elustiil häiris kindlasti professionaalset jalgpallikarjääri. Siin-seal olid ikka peod ja läksin magamata trenni. Need asjad ikka mõjutasid. Kuid pärast vahejuhtumit olin väga põhimõttekindel ja tajusin, et niimoodi ei jõua ma mitte kuskile. Umbes kuu aega hiljem saime Flora inimestega kokku ja rääkisime. Vabandasin ja lubasin kõik maailma asjad kokku. Lõpuks sai otsustavaks, et suutsin kõik oma lubadused täita ja olin edaspidi eeskujulik noormängija. Nad arvasid, et äkki saab siiski asja.“

Operi ja Zelinski vari

Viikmäe: „Aus fakt on see, et jäin lõpuni Operi ja Zelinski varju. Olin alati väga motiveeritud, sest ma tõesti väga tahtsin. Konkurents aitas mul edasi pürgida ja paremaks saada. Tahtsin koondises põhikooseisus olla ja tegin kõike, et nendest paremaks saada. Operi ja Zelinskiga konkureerimine aitas mul jõuda välismaale ja oli väga-väga vajalik. Reaalsus oli ikkagi see, et nad lõid minust poole rohkem väravaid ja olid tähtsamates mängudes rohkem pildil.“

Viikmäe tunnistab, et jäi lõpuni Andres Operi (vasakul) ja Indrek Zelinski varju. (KALEV LILLEORG)

Reaalsustaju saabumine

Viikmäe: „Umbes 25aastaselt hakkas reaalsustaju tekkima. Milleks ma ikkagi võimeline olen ja kuhu on võimalik välja jõuda. Tol ajal hakkasin tajuma, et mu saavutused on juba päris head. Väravaid oleks ikkagi tahtnud rohkem lüüa. Koondise eest lõpetades olin üsna kindel, et minu 15 väravat lüüakse probleemideta üle, kuid toona minu selja taga olnud meestest on seda suutnud vaid Konstantin Vassiljev.

Pärast 25. eluaastat saavutasin lõpuks mingisuguse stabiilsuse ja kõige nauditavam aeg oli Jönköpingus. Seal tundsin, et olen enda üle võidu saavutanud. Olin võistkonna jaoks läbi hooaja oluline mängija. Me polnud tippvõistkond, vaid ühel hooajal mängisime Rootsi esiliiga lõpus, kuid lõin tähtsaid väravaid. Tundsin, et olen saavutanud stabiilsuse, mis lubab välismaal mängida.“

***

Kristen Viikmäe
39aastane

Klubikarjäär:
1996-2000 FC Flora
2000-2003 Oslo Valeranga
2004-2008 FC Flora
2004 Enköping (laenleping)
2005 Fredrikstad (laenuleping)
2006 Gefle (laenuleping)
2008-2009 Jönköping
2010 Panegialios
2011-2012 Nõmme Kalju
*Koondises aastatel 1997-2013 115 mängu ja 15 väravat
*Praegu töötab Nõmme Kaljus treeneri ja noortetöö juhina

Jaga artiklit

5 kommentaari

K
Kati  /   00:35, 12. apr 2018
Eeldusi ja andekust oli tal kindlasti rohkem kui näiteks zelinskil, aga inimtüübilt liiga tagasihoidlik ja see kandus ka väljakule. Talle sobis olla enamuse ajast varjus ja mõnikord harva sähvatada. Zelinski ja Oper olid psühholoogilise enesekindlusega Viikmäest kõvasti üle.
K
Küll Järvela jt. fännid aitavad Eesti koondise mainet hoida, appi võetakse isegi mitmete teiste spordialade varju surumine!  /   16:16, 11. apr 2018
Ajakirjanikuks nimetatud mees ja see teine, olid 10.04. Kuku raadio saates, REPORTER`is, ehedamad näited. Võrkpall, kümnevõistlus, maadlus olid teemad, millest räägiti. Igal võimalusel tuli teemaks jalgpall kogu oma "armetuses", aga Külveti ja Rahnu kümnevõistluse parimad summad tehti kusagil metsade varjus, piltlikult. Mäletan kuidas Külvet Minskis seda summat kokku punnis, sest see viimane katse pääseda ühele tiitlivõistlusele, Toomas Savi tegi mehe abilesena nö. kordagi. Kristjan Rahnu oli ponnistas, jättes ka varu, mainekal võistlusel, oli vist Prantsusmaal. JA veel, Nabi justkui kardab EMle minna, sest parterit kardab, kehva ettevalmistuse ja kerge kehakaalu tõttu.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis