MÄNGURÕÕM: Jalgpall teeb noore meele heaks. Kui ta just suure tüli tõttu kannatajaks ei jää.  Pilt on illustratiivne.Foto: Scanpix/Caro/Andree Kaiser
Jalgpall
13. aprill 2018, 00:01

„Miks ma küll nii rotti perekonda sündisin?“ ehk Kuidas üleminekutasu on klubi ja lapsevanema suhted lootusetult sõlme ajanud (99)

„Miks ma küll nii rotti perekonda sündisin?“ küsib jalgpalli jumaldav 12aastane Rasmus* pisarsilmi oma emalt. Vutti saab ta küll mängida, aga mitte Eesti meistrivõistlustel. Lapse on ahastuse äärele lükanud varemgi tüliõunu sünnitanud noorte üleminekutasud.

„Miks ma küll nii rotti perekonda sündisin?“ küsib jalgpalli jumaldav 12aastane Rasmus* pisarsilmi oma emalt. Vutti saab ta küll mängida, aga mitte Eesti meistrivõistlustel. Lapse on ahastuse äärele lükanud varemgi tüliõunu sünnitanud noorte üleminekutasud.

Õhtulehe poole pöördus lapsevanem Laura*, kellel on suur mure. Et tema poja jalgpalligrupp lagunes, on jäädud keerulisse seisu. Koos leiti Rasmusele küll uus klubi, kus ta saab igapäevaselt trenni vihtuda, aga Eesti meistrivõistlustel noor spordihuviline osaleda ei saa, sest uus klubi pole nõus vanale maksma üleminekutasu 900 eurot. Kui tihti lahenevad säärased olukorrad vanemate rahakoti abil, siis Laura perel sellist summat ei ole. Võimalus on Rasmus teise klubisse laenule saata, aga sellega pole jällegi nõus tulevikku vaatav Laura.

Üleminekutasu või kasvatajaraha – üks nimetab seda üht-, teine teistmoodi, kuid sisu jääb samaks – on mõeldud pahatahtlike ühest klubist teise üleminekute ja/või heade mängijate ülemeelitamise vältimiseks. Iseenesest õige mõte, mida kasutatakse paljudel spordialadel üle maailma. Ent kui mõni laps jääb „ripakile“, mis edasi saab?

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99