Taastusravi ühe osana määrati UH ravi kortisool kreemiga, et põletikku põlve ümbruses maha võtta ning lihastaastumist kiirendada. Läbisin kuuri ja lisaks tegin ning teen kodus taastavaid harjutusi, kuna põlvesidemed on niivõrd elastsed, sai aju kogu aeg signaali, et põlv hakkab liigesest välja minema ning tekitas põlve ümbruses pingeseisundi, mis omakorda viis põletiku tekkeni. Siinkohal tuli meelde, et lapsepõlves ei saanud ma üldse põlvede peal istuda, sest käis selline imelik heli ja siis ei liikunud jalg enam ehk siis käiski liigesest väljas ning tagasi panek oli alati valus murdmine ja korralik jõnksatus enne, kui uuesti jalg liikuma hakkas. Need on need liiga venivad sidemed. Igatahes, kõik mida saab treenida tugevamaks, tuleb treenida tugevamaks. Lihtne!
Esimene kord, kui kodus harjutust tegin 10 minutit, pidin korraks istuma ja taastuma enne, kui sain jooksma minna, sest jalad olid all konkreetselt nõrgad. Ise naersin sealjuures korralikult. See annab tunnistust väga nõrkadest põlvesidemetest. Praeguseks teen 10 minutit kenasti ära ja põlved isegi ei väsi enam eriti ehk siis märkimisväärne progress on vähemalt selles osas toimunud. Aga Priit Ailt lubaski, et korralikult tehes kaob valu 3-5 nädala jooksul.
Taastusharjutused on iseenesest lihtsamast lihtsamad nagu ikka ja nii on see alati kõikide stabilisaatorite treenimise puhul. Tundub kõrvalt vaadates justkui ei teekski midagi, aga ajaliselt kauem tehes tunned ise, kui nõrk sa oled. Ühesõnaga, teed nagu peaaegu küki moodi asja. Rõhk sõnal peaaegu! Üritad hoida jala võimalikult vähe ettepoole liikumas ja kükk on pisitilluke ning tunnetus peab olema ainult põlves. Kui kükk läheb liiga sügavaks, saavad teised lihased kaasatud ja see ei ole antud harjutuse puhul eesmärk, vaid pigem takistus. Seega kõrvalt vaadates tundub nagu koogaksid niisama, aga kui sa teed seda järjest minuti ja nii kokku vähemalt viis korda, väsivad põlvesidemed kenasti ära. Kui niimoodi harjutus kergeks muutub, võib seda teha tasakaalu padjal, kummidega, teist jalga kõrvale ja ette viies ehk siis variatsioone on omajagu.
Olen nüüdseks neli nädalat enne jookse põlvesidemeid treeninud ja teinekord vabadel päevadel ka ja lihasharjuste päevadel ehk siis omajagu on tehtud ja plaanis praegu ära lõpetada ei ole.
Kui põlv jälle jamama hakkas, lõppesid minu pühapäevased pikad jooksud, sest üle 40 minuti jalg joosta ei lasknud ja nii oligi. Sisse jäi auk pikkade jooksudega, mida nüüd taastada üritan. Jooksmisega on üldse teema, et ei idane ega mädane see kuskile suunas. Ikka sama aeglane, aga see pole praeguse postituse teema.
Nüüd on esimesed jooksud tehtud, kus reaalselt põlv ei anna tunda või ma ikka vahel tunnen, et on olemas ja natuke kuumab, aga enam ei löö sellist lõikavat valu sisse, mis ei luba ühtegi jooksusammu teha. Pühapäeval oli pikk jooks madala pulsiga tiksumist. Jooksin tunni ja siis tund kümme ja siis vaatasin kella ja mõtlesin, et midagi on valesti?!? Midagi on väga valesti! Ma ikka veel jooksen?!?! Ikka veel? Juba tund ja 15 ja 25 ja põlv laseb mul joosta? Ja selline hämmeldus valdas mind kogu ülejäänud jooksu. Jooks oligi hea? Minu jooks oli hea? Mul oligi hea enesetunne? Ausalt öeldes on need paar viimast jooksu olnud hea enesetundega, aga enne seda ma isegi ei mäleta enam, mis ajast alates mingi jooks nauditav oli. Olen oma trennid ära teinud ja jooksud ära jooksnud, aga see on pigem olnud pidev kannatus ja piin ning hirm terava põlvevalu käes. Jooksuarmastusest pole isegi virvendust olnud.
Aga nüüd... Kepsutan ringi nagu noor kitseke kesapõllul hommikuse kaste ja esimeste päikesekiiretega. Endiselt olen aeglane nagu tigu, aga vähemalt valuvabamalt, mis sa hing veel ihkad? Ok, mingisugust kiirust ihkaks ka oma jooksudesse. No mingisugustki, ei tahagi olla mingi turbo aga selline mõistliku inimese jooksutempo võiks ikka olla. Ma ei hakka oma praegusetest tempodest isegi rääkima siinkohal. Aga kitsekese juurde tagasi pöördudes siis eilne jooks sai kogemata täpselt kargleva kitsekese moodi.
Praegu toetan põlve lisaks elastiksidemega. Tundub, et kogu see krempel toimib praegu, seega jätkame samas vaimus.
Loe Regiina blogi https://regiinatrennijutud.wordpress.com/.
Kommentaarid (0)