ARVUSTUS | „Cthulhu kutse“ – tutvus õuduste õudusega (2)

Ameerika kirjaniku Howard Philips Lovecrafti (1890–1937) looming on läbi teinud murdelise arengu. 20. sajandi algusaastate nii-öelda sopakirjanikust on saanud sajand hiljem tõeline popikoon. Lovecrafti mõjutusi leiab erinevatest valdkondadest, lauamängudest satiirikomöödiateni, mainimata tänapäeva mõjukaid kirjanikke nagu Michel Houllebecq*.

Enamasti on selle põhjuseks Cthulhu-mütoloogia, mille keskmes on samanimeline kurjuslik kosmiline olend, mida on peetakse õuduste õuduse kehastuseks. Hiiglaslik kaheksjala näo ja lohe kehaga olend, kes emakese Maa sügavustes äratamist ootab, et siis planeeti oma julmuses valitsema hakata. Cthulhu on sööt, mis lugejad kinni püüab, kuid saladuse loor tema ümber ei lange täielikult kunagi. Erinevad jutud pakuvad erinevaid infokilde, rääkimata täit tõtt. Nii on põnevam.

Lovecrafti „Cthulhu kutse“ on lühijuttude, ja mõnede pikemate juttude, kogumik, millega avatakse lugejale Cthulhu-mütoloogia paremikku. Tegu on edasiarendusega Eesti keeles varasemalt ilmunud Cthulhu-juttude kogumile. Nimelt ilmus 1996. aastal kirjastuse Elmatar sarjast Öölane „Pimeduse sosistaja“, millele on antikvariaatides raske kätt taha saada. Defitsiit missugune. Värske kogumiku lõppu on lisatud mõned lõigud juttude tagamaadest ja nende asetusest Cthulhu-mütoloogiasse, rääkimata kirjaniku enda mahukast tutvustamisest. Lovecrafti huvilisele-uurijale on see igati hea alguspunkt.

Tulenevalt enda lugemiskogemusest, asetaksin Lovecrafti omamoodi sillaks kahe Ameerika õuduskirjaniku suurkuju Edgar Allan Poe (1809–1849) ja Stephen Kingi (1947–) vahele. Ühest küljest on Lovecraft vanamoeline õuduskirjanik, kes on kõvasti näinud vaeva teksti keelega: miski ei tohi olla üleliigne, igal sõnal peab olema kaal. Keeleliselt tuleb eraldi kiita tõlkemeeskonda, sest läbivalt on tunda nende vaeva ja higi, mis on andnud kokkuvõttes nauditava tulemuse.

Lovecraft toetub juttudes järjepidevalt teadusele või kainele kroonikale. Lood ehitatakse üles toetudes jutustusmaailma faktidele, mis keeratakse ühel hetkel pea peale, sest mängu tulevad ebanormaalsed nähtused või olendid, mis ilmselgelt kuuluvad väljapoole meile tuttavat maailma.

Vanamoelisele õuduskirjanikule kohaselt jätab Lovecraft oma lugudesse alati augud, mis ei anna täit rahuldust. Õhku jäetakse olulisi lahtisi otsi, mis heidaks valgust pimedatele urgastele, kuhu jubedus ennast pidevalt peidab. Selle asemel uudistatakse väga detailselt urgaste ümbrusi.

Sedaviisi mängib Lovecraft lugejaga psühholoogilist mängu. Hirmule lähenetakse keerdtreppipidi: trepiastmetelt alla laskumine ei ole iseenesest õudne, aga ometi on kõik kuidagi väga õudne.

Rääkides Lovecrafti uuenduslikkusest, siis ta püüdis lugusid mahlakamate sündmustega rikastada, mitte ei jätnud neid paarilauselisteks, ning tegi tugeva sammu ulme poole, rebides end lahti harjumuspäraselt maisetest motiividest.

Mahuka kogumiku juures korduvad teatud asjad, mis lõppkokkuvõttes annavad mõista Lovecrafti viimistlematusest. Suuresti kirjutas ta ühte-kahte lugu: üks maja või küla on täis kurjust, mis tuleb seetõttu maamunalt kaotada või keegi minajutustaja on ohus, millest ta ei tule suure tõenäosusega elusalt välja ning on otsustanud seetõttu pajatada seni juhtunuist. Lovecrafti kaitseks tuleb siiski öelda nii palju, et lood, mis on neil viisidel üles ehitatud, erinevad detailidelt teineteisest piisavalt, jätmata suhu halba maitset. Silma jääb ka see, et Lovecrafti lugude lõpud kipuvad ära vajuma, ehk ta ei suuda säilitada pinget, mille ehitamisele ta kulutab väga palju tähemärke. Pikemate lugude puhul on tunda puudust toimetajast, kes teksti tihendaks.

* - Vaata ka Houllebecqi mõtteid Lovecraftist „Maailma vastu, elu vastu“ (LR 2016, nr 38–39).