"Maicel Uibol on veel paarisajapunktine varu. Kui ta suudab suvisel EMil Berliinis võimetelaeka täielikult avada, sekkub ta medalilahingusse."Foto: Viljar Voog
Kergejõustik
16. aprill 2018, 00:10

Deivil Tserp | Valus ninanips asjatundjatele (2)

Spordihuviline vajab häid tulemusi nagu gurmaan peent toitu. Siinkirjutajat rõõmustasid Maicel Uibo hiljutised kordaminekud – sise-MMi pronksmedali võitmine seitsmevõistluses ja kümnevõistluse isiklik rekord 8407 punkti – lausa eriliselt. Aga selleks oli ka põhjus, mille selgitamiseks tuleb ajas mitu aastat tagasi minna.

Kui Uibo rahvusvahelisel areenil esimesi kiiduväärseid tulemusi tegi, vestlesin mitme asjatundjaga. Need on spordikuninganna õukonnas tuntud kergejõustikutreenerid, kelle arvamust kuulatakse, kõrvad kikkis. Põlvast pärit tõsise spordimehe potentsiaalist rääkides ajasid nad mind pehmelt öeldes tigedaks.

Küll vihjati Uibo vigastustele, mis on tema keha nii ära rappinud, et uue arenguhüppe sooritamine on võimatu, küll osutati viletsale kiirusele, mis ei lubavat päris suurde mängu sekkuda.

Pärast 2015. aasta Pekingi MMi, kus Uibo esines väärikalt, lõpetas kümnendana, sattus ta tõepoolest traumadest tingitud probleemide kadalippu. Ometi uskusin, et ta rabeleb kehvast seisust välja, sest pole allaandja-tüüp.

Uibo kiirus ei ole tõesti kiita, ent võrdleksin teda 1988. aasta kümnevõistluse olümpiavõitja Christian Schenkiga. Idasakslane alustas toona kuldmedali jahtimist 100 m jooksus 11,25ga ja tõkkesprindis läks kirja 15,13, aga tema kogusumma oli 8488 punkti.

Uibo korraldab kõrgushüppesektoris sarnaseid kosmoselende nagu Schenk. Idasakslane suutis alistada koguni 2.27. Samas piirdus ta teivashüppes 4.70ga. Eestlane hüppab teivast 60 sentimeetrit rohkem, mis tähendab peaaegu 200 punkti.

Mida tahan öelda? Ikka seda, et Uibol on veel paarisajapunktine varu. Kui ta suudab suvisel EMil Berliinis võimetelaeka täielikult avada, sekkub ta medalilahingusse. Kuid ma ei väida, et Uibo jõuab kindlasti poodiumile. Euroopa kümnevõistluse tipptase on tugev. Prantslane Kevin Mayer tahab ainuvalitsemist jätkata. Usun, et kodusel EMil on väga heas hoos ka kolm sakslast. Pjedestaalil on alati kitsas, seekord ilmselt eriti kitsas.

Viimase aja sündmusi laiemalt vaadates leidub rõõmustamiseks veel põhjuseid. Uibo, Karl Robert Saluri ja Johannes Erm on purustanud müüdi USA ülikoolide laastavast mõjust meie tippsportlastele. Nad kõik on maailmamere taga vingelt arenenud.

Eriti hea meel on selle üle, et Ermgi otsustas sporditeed jätkata seal. Tema senine treener Holger Peel on vähemalt kaks aastat avalikult leierdanud üht ja sama plaati, mille refrään kõlab kurjakuulutavalt – Ameerika Ühendriikidesse minek on viga!

Mul pole küll anatolikašpirovskilikku võimet sündmusi ette näha, kuid esimene tõsiasi – Erm liitus 8000-punkti-meeste klubiga – mõjub südantsoojendavalt ja süvendab lootust, et tema vägevad kordaminekud on alles ees.

Küllap leidub ookeanitaguses süsteemis nõrku kohti, aga Georgia ülikooli treener Petros Kyprianou on tegudega tõestanud, et selles kantsis tehakse nutikalt tööd ja liigutakse õiges suunas. Ma ei imesta, kui Berliinis esindavad kümnevõistluses Eestit üksnes tema hoolealused. Kuigi mürki selle peale võtta ei julge.

Igatahes on meie mitmevõistluses jälle väga põnevad ajad ja konkurents enneolematult tugev. Sestap on piinlik mõelda hiljutisele jandile, mis tekkis seoses Uibo toetamisega. Mitmevõistlus oli, on ja jääb Eesti kultusalaks, mida tuleb alati rahasüstidega turgutada.