Gertisele on sport olnud alati oluline, ent pärast vigastust gümnaasiumi keskpaigas tekkis liikumisse mitmeaastane paus. “Vigastuse pärast ei tohtinud ma pool aastat üldse trenni teha ja pärast seda jäi sport täiesti soiku. Kadusid nii viitsimine kui ka motivatsioon,” meenutab Gertis.
Ülikooli esimestel aastatel elas ta nagu iga teine tudeng ehk sõi, mis kätte juhtus ning mis oli võimalikult soodne. “Tihti haarasin seda, mida oli lihtne valmistada, kõiksugu makaronitooteid ja rämpstoitu. See omakorda hakkas peegelduma kehakaalus. Muutused olid üsna järsud ja suured,” ütleb noormees.
Bakalaureuseõppe teisel aastal vaatas kaalult vastu juba 115 kilo! Nüüd otsustas Gertis, et on aeg muutusteks, sest teda hakkas häirima ka iseenda visuaalne pool. “Paljud langetavad kaalu nii, et muudavad radikaalselt toitumist ning hakkavad iga päev kaalul tammuma ja kindlaid numbreid taga ajama. Mina võtsin hoopis teistsuguse eesmärgi: osaleda järgmisel suvel (2013. aastal – toim) edukalt Otepää triatlonil,” ütleb Gertis.
Võistlusel tuli ujuda kilomeeter, sõita 100 kilomeetrit rattaga ning joosta 10 kilomeetrit. “Kuigi eesmärgiks oli ka kaalukaotus, ei motiveerinud ma end sellega. Pigem tahtsin võimalikult heasse vormi saada, et järgmisel suvel võistlus edukalt läbida.”
Toitumine kontrolli alla
Otsustavate sammude astumiseks pidas ta paremaks oodata ära suve lõpp. Septembris, kui algas kool, sai alguse ka tema uus eluviis – treeningud ja tervislik toitumine. “Ma olin end päris hästi kurssi viinud, mida ma täpselt tegema, et oma eesmärgid saavutada. Teadsin, mis mu kehaga toimuma hakkab,” tunnistab Gertis. Esimese kolme kuuga kaotas ta 20 kilo.
“Alguses olin enda vastu väga karm, et anda kehale šokk. Esimesed paar kuud toitusin väga rangete reeglite järgi, aga mida aeg edasi ja mida enam suutsin treeninguga kaalu balansis hoida, seda rohkem hakkasin endale lubama,” ütleb ta. “Eks iga algus ole pisut vaevaline, aga üha kergemaks läks ja ma teadsin, et allaandmine ei ole päevakorras.”
Toitumisel võttis noormees kuldreegliks: vähem süsivesikuid, rohkem valke ning võimalikult vähe rämpstoitu. Ajapikku paranes oskus eristada ebaolulist ja äärmuslikku infot sellest, mis kõnetas ja puudutas. “Ma pole kunagi pooldanud rangeid dieete ega enesepiitsutamist. Kõike tuleb siiski teha mõistuse piires ja mitte peast päris lolliks minna,” arvab ta. Menüüst ta midagi lõplikult välja ei visanud, küll aga vähendas näiteks nisujahutoodete tarbimist. “Püüdsin süüa kvaliteetsemat toitu.”
Treeningu ja õige toitumisega kaotas Gertis 40 kilo. Praeguseks on kaal pidama jäänud 80 kilo juurde. Inspiratsiooni sai Gertis oma tulemustest. “Mida rohkem saavutasin, seda enam olin iseendale tänulik.”
Miks triatlon?
Triatlon on Gertisele olnud alati atraktiivne ja ahvatlev ala. “Ma ei tahtnud väikest eesmärki, vaid püüelda millegi vägeva ja suure poole.” Nii võttiski ta esimeseks plaaniks läbida Eesti suurim triatlon.
Kaalu langetamisega samal ajal hakkas ta jooksma. “Tegelikult pole ülekaalulisena mõistlik joosta, aga õnneks läks mul kõik hästi ning mingeid tüsistusi ei tekkinud. Vahetult enne võistlust sõitsin ka rattaga, aga peaasjalikult möödus aasta joostes,” kirjeldab ta. Sellele aastale vaatab ta tagasi kui enese käimatõmbamise aastale, mil triatloniks valmistumine oli muude nüansside vahele ära peidetud.
2013. aasta suvel saigi Otepää triatlon edukalt läbitud, ent Gertise isu kasvas ja järgmisel aastal tuli mõte joosta maratoni. Ent ka sellest jäi talle väheks. “Olen lugenud, et paljud tunnevad pärast maratoni lõpetamist vapustavat rahulolutunnet, aga mina tundsin, et olen uute saavutuste järgi näljane, vajan veel vägevamat eesmärki. Tundsin, et suudan enamat.”
Gertisest saab raudmees
Järgmiseks suureks eesmärgiks sai täispikk Ironmani võistlus, kus tuleb ujuda 3,8 kilomeetrit, sõita 180 kilomeetrit rattaga ja joosta täispikk maraton 42,2 kilomeetrit. Et selleks korralikult ja teadlikult treenida, liitus Gertis Tartu Trismile’i triatloniklubiga. “Võtsin käsile ka ujumistreeningud ning üldkehalise ettevalmistuse. Tundsin, et olen täielikult triatloniusku pöördunud,” ütleb ta. 2015. aastal tegi ta sellegi unistuse teoks ning oli ajaga 11 tundi ja 20 minutit lõpujoont ületades väga rahulolev. Ainult kolm aastat tagasi üle saja kilo kaalunud noormehest oli saanud raudmees!
Gertise jaoks ei olnud raudmehe võistlus enesepiitsutamine, vaid oma võimete realiseerimine. “Kohati oli treeningutel enda motiveerimine isegi raskem kui võistlus ise. See oli pigem raske treeningu vormistamine. Tegin finišijoonel võiduka karjatuse ja olin väga rahul. Hea oli näha kaasa elama tulnud lähedaste ja sugulaste silmis uhkust ja rahulolu,” meenutab ta.
Raudmehe võistlusel ei võistelda teiste, vaid iseendaga. “Suurimaks vastaseks oled sa endale ise, sest kõik on mõtlemises kinni. Pead tõestama, et saad hakkama, ja siis nii lähebki,” on ta veendunud.
Gertis vajas motivaatorit, et aasta otsa rasketel treeningutel üha enam pingutada. Ta usub, et suudab palju, kui pingutus ja vaev lõpuks sellisel võistlusel finišijoone ületamisega kulmineeruvad.
Sportlik isu aina kasvab
Ka pärast raudmehe võistlust ei saanud Gertise sportlik isu täis. Juba sama aasta sügisel läbis ta maratoni ning otsustas, et pole kindlasti veel valmis areenilt lahkuma. Möödunud aasta suveks ei õnnestunud tal uut sihti leida, seega treenis ta taas kord sügiseseks maratoniks. Järgmisena mõtleb ta Otepää triatlonil MMile kvalifitseerumisest, veel kord Ironmani läbimisest ning isegi Norras toimuvast ekstreemsemat sorti Ironmani võistlusest. Seal tuleb nimelt ujuda jääkülmas vees. Norra võistlusele on aga tung niivõrd suur, et võistlejaid valitakse loteriimeetodil. Gertis kavatseb enda nime igatahes lototronile usaldada, et hea õnne korral ka ise ühel päeval stardijoonel uute väljakutsetega tõtt vaadata.
Praegu jookseb Gertis nädalas viis-kuus korda ja tervislikust toitumisest on saanud rutiin. “Suvel ma grillimisele ja aeg-ajalt ka rämpstoidule kätt ette ei pane, aga ainult seetõttu, et teen sportides piisavalt palju tööd, et kõike tasakaalus hoida.”
Gertis töötab politsei- ja piirivalveametis andmelaohaldurina, seega on istuva töö kõrvalt üpris kosutav õhtul jooksutossud jalga tõmmata ja välja liikuma minna. Teistele, kes soovivad samuti oma kaalu kontrolli alla saada ning sportliku eluviisiga algust teha, soovitab Gertis kaalunumbrite pideva jälgimise asemel võtta mõni suurem ja pikemaaegsem eesmärk, mille poole püüelda. “Eesmärk tuleb kõva ja selge häälega välja öelda, sest siis muutub mõtlemine. Kui suudad oma mõtlemist muuta, on eesmärgi saavutamine palju lihtsam,” usub ta.
Artikkel ilmus Tervis Plussi 2017. aasta jaanuarikuu ajakirjas.
Kommentaarid (0)