Riigi esindajad on mitu korda vastanud, et kehtiv seadus suunab süütegusid toime pannud noori erikohtlema ning kohtuid karistusi vältima. Samuti on teada, et vangla muudab sageli olukorra hullemaks ja noore ohtlikumaks, kui ta oli enne vanglat. Kas see tähendab, et noored võivad reeglitele sülitada ning riigi rolliks jääb leebe kohtlemisega karistamatuse tunde õhutamine? Olukorra mõistmiseks peame teadma, milliste laste ja noortega on tegu ning millised on riigi võimalused rikkumistele reageerida.
Mitme riigi näitel on kindlaks tehtud, et kui mingil määral on reegleid rikkuv käitumine teismeeas normaalne ning valutult üleminev nähtus, siis leidub väike grupp noorukeid, kelle probleemne käitumine algab juba varases lapsepõlves ning kestab eskaleerudes kogu elu. Hinnanguliselt paneb 20% selliseid kõrge kriminaalse aktiivsusega inimesi toime ligi 80% kuritegudest. Enamasti saavad selliste laste mured alguse neuropsühholoogilistest probleemidest, mida võimendab nende kodune olukord. Leitakse, et tähelepanuhäired, kõrge impulsiivsus, hüperaktiivsus ja õppimishäired on selle grupi puhul tavalised. Ei saa öelda, et neid lapsi ja peresid ei püütaks aidata, aga enamasti jäävad sekkumised liiga ebatõhusaks, lühiajaliseks või keskenduvad vaid noore elu üksikutele aspektidele.
Elukestva kriminaalse karjääri kõige selgemad indikaatorid on antisotsiaalse käitumise varajane algus, sagedased süüteod teismeeas ning rikkumiste raskenemine aja jooksul. Enamasti ei teki raske vägivald tühja koha pealt, vaid on aasta-aastalt süvenenud probleemide tagajärg.
Kuidas karistada mõjusalt?
Siinkohal on aga eksitav rääkida, kas kedagi on üldkasulik töö mõjutanud või kas keegi neist noortest käis korralikult kriminaalhooldaja juures. Nende kaootilistes eludes ei ole enamasti kasu ainult ühest või kahest abinõust. Kuidas muudab sellise noore elu kriminaalhooldajaga kaks korda kuus vestlemine, kui ta ei saa kodus elada, kui teda koolis keegi ei oota ning ainus positiivne tähelepanu on kaaslaste heakskiit järjekordsele end või teisi ohustavale julgustükile?
Enamasti ei saa me lugeda nende noorte arengulugusid, vaid näeme nende üksikuid tegusid. Nii on keerukas öelda, kas ühe või teise noore koht peaks olema kinnises asutuses või tuleks veel proovida temaga kogukonnas töötada. Praegu on mõlemad variandid kehvad: kinnised asutused ei suuda retsidiivsust vähendada ega kohati turvalisustki tagada, kriminaalhooldus ning kogukondlik sekkumine on aga sageli vähemõjus ja ühekülgne selleks, et noore ellu muutust tuua. Eraldi tähelepanu vajavad ka juhtumid, kus noored panevad vägivallategusid toime gruppides – seal ei piisa ükshaaval menetlemisest, vaid tuleb tegelda grupi kui terviku lammutamisega.
Paari nädala eest vaieldi Õhtulehe veergudel, kas noorele peaks karistuse määrama kokkuleppemenetluses. See on vildakas debatt, kuna menetlusliik ei määra, kuidas kriminaalhooldaja tööd teeb või milline on noore elu vangistuses. Hoolimata menetlusliigist on prokuröri ja kohtuniku võimalused karistust või mõjutusvahendit määrata märksa laiemad kui varem ning see ei tähenda, et pole võimalik olla leebe või karm. Kõige olulisem on leida selline mõjutusvahendite pakett, mis kõige tõenäolisemalt konkreetse noore käitumist muudaks ning uusi rikkumisi ennetaks. See aga eeldab, et politsei, prokuratuur ja kohus teaks, millised on alaealise riskikäitumise põhjused ja millist kohtlemist ta vajab.
Et noorele sobivaid mõjutusvahendeid valida, tuleb enne kohut kuriteo tõendamise kõrval märksa enam tööd teha ka noore endaga, et aru saada, millist elu ta elab, kuidas see kriminaalset käitumist mõjutab ning kuidas seda muuta. Seda ei saa aga ükski osapool teha üksinda, mistõttu tuleb keerukamate noorte puhul kaasata ka pere, lastekaitse ning kool, vajadusel ka noorsoopolitsei ja tervishoiuasutused. Mõjutusmeetmeid ei tule hakata otsima menetluse lõpus, vaid võimalikult vara, et vältida probleemse käitumise jätkumist. Nendes tegevustes on alaealistele spetsialiseerunud prokurörid Eestis ka hiljuti kokku leppinud ning loodetavasti hakkavad uutest põhimõtetest lähtuma ka politsei ja kohus, kus spetsialiseerumine on samuti päevakorral. Kõhutundega karistuste määramine sellist noort ei aita ning kannatanutele turvalisust ei paku.
Noortel tuleb võtta vastutus
Üks alaealiste õigusrikkumistele reageerimise probleeme on olnud see, et lapsed ja noored ei mõista enda toime pandud tegude tähendust ega kanna nende eest kas üldse või piisavalt vastutust. Meie süüteomenetlused on sageli formaalsed ning emotsioonitud, ohvrite kannatustest on vähe juttu, pigem räägime paragrahvist ja seaduserikkumisest. Isegi kui mõistame, et kuriteo pani toime keerukas olukorras laps või noor, kes ennekõike vajab abi ja toetust, ei tohi mööda minna kannatanutest ja neile tehtud kahjust. Sedasi jätame kasutamata võimaluse teo toimepanijat mõjutada.
Õigusrikkumisi toime pannud alaealiste erikohtlemise üks nurgakive on käesolevast aastast alates, et kuriteo toime pannud noorega tuleb püüelda, et ta võtaks oma teo eest kannatanu või ühiskonna ees jõukohase vastutuse ning püüaks eale ja arengutasemele vastavalt oma tegusid hüvitada või heastada. Kui Eestis kannatanu ja kahtlustatav vaevu kohtuvad, siis paljudes riikides on tavapärased osapoolte ja nende perede neutraalse vahemehe juhitud kohtumised, kus teo toimepanija saab aimu oma tegude tagajärgedest – see taastava õiguse meede on psühholoogiliselt sageli raskemgi kui kohtu ees seismine. Laste ja noorte puhul on ainuüksi vabanduse palumisel, rääkimata suuremast vastutuse võtmisest, oluline kasvatuslik ja rehabiliteeriv tähtsus ning see suurendab ka kannatanute rahulolu.
Oleme jõudnud olukorda, kus seadused ei takista enam kuidagi keerukate laste ja noorte mitmekülgset ja tõhusat kohtlemist. Politseil, prokuratuuril ja kohtul pole kunagi olnud nii palju võimalusi kui nüüd. Samas on meil veel palju arenguruumi jõudmaks olukorda, kus riigi vastus õigusrikkumisele sisaldab vastutuse võtmist kannatanu ees ning korduvrikkumisi vähendatakse abinõudega, mille eest vastutavad kriminaalhooldaja kõrval ka pere, kool, huvikeskus, arst jne. Ka kinnistel asutustel on selles süsteemis oma koht – need on asjakohased siis, kui kogukondlike meetmetega pole võimalik turvalisust tagada või on vaja keskkonda, kus noorega saab teha eriti intensiivset tööd.
Kommentaarid