Jaak Valge | Võõrtööjõu sisseränne ja lõimumine (8)

Pärnust Paideni

Statistikaamet ei avalda rändearve põlisuse ega rahvuse lõikes, ent hinnanguliselt, arvestades ka politsei- ja piirivalveameti tähtajaliste elamislubade statistikat, oleme sajandi algusest kaotanud ligikaudu Pärnu linna jagu eestlasi ja 2010. aastast alates on meile lisandunud ligikaudu Paide linna jagu venelasi ja ukrainlasi.

Peale selle on viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud nn lühiajaliste, samuti enamjaolt Ukrainast ja Venemaalt pärit töötajate arv. Eelmisel aastal lubati selliseid inimesi Eestisse ligi 8000. Peale selle on Eestis siseministri väitel 5000 ebaseaduslikku töötajat.

Eesti keskmine palk jääb Eurostati andmetel ostujõu pariteedi alusel arvestatuna euroala keskmisest endiselt ligikaudu kaks korda alla. Tööjõu hoogustunud sissevool Ukrainast ja Venemaalt, kus palgatase on veelgi madalam, hoiab meie palgakasvu tagasi ja surub niimoodi oma tööjõudu Eestist välja. Eesti praegusele majandustõusule reageeriv kiirem palgakasv lubaks meil osa oma tööjõust välismaalt tagasi saada.

Ent siiski näeme mõnede poliitringkondade ja ettevõtjate kampaaniat, mille siht on sisserändepoliitika lõdvendamine. Sel taustal tuleks küsida, kas varem Eestisse saabunud inimesed – tuletagem meelde, et ka nõukogudeaegne immigratsioon oli tööränne – on siin lõimunud? Lõimumise teemal on lihtne põhjendamatult optimismi kalduda, nagu ka enne 2007. aasta pronksiööd juhtus. Küllap ju kõik sooviksid, et meie välispäritolu kaasmaalased oleksid Eestile lojaalsed ja oma siinse eluga rahul. Tegelikku seisu varjutab ka tänapäeva poliitkorrektne ja mainekujunduslik lähenemine, mistõttu sisu – eriti laialivalguvate lõimumiskriteeriumide puhul – uduloori taha peitub.

Sedavõrd tõsiste otsuste puhul tuleks aga lõimumise edukust väga tõsiselt hinnata. Olgu siinkohal esitatud vaid mõni näitaja, seejuures üritamata väita, et just need kirjeldavad lõimumistaset ammendavalt või kõige täpsemalt. Kuid kahtlemata on need näitajad märgilised.

Ehkki tean, et õige oleks võrrelda välispäritolu ja põlisrahvastikku, määratledes välispäritolu rahvastikuks need isikud, kes ise, kelle mõlemad vanemad või kõik neli vanavanemat on sündinud väljaspool Eestit, pole see võrdlus teostatav, sest kättesaadavad andmed on rahvuspõhised. Seejuures tuleb ikkagi teadvustada, et meie põliste kaasmaalaste (Peipsi-ääre venelased jt) keskmised sotsiaalsed karakterisikud on sarnasemad eestlaste kui välispäritolu rahvastikuga omadega. Seega oleksid eelnimetatud alusel tehtud võrdlused veelgi selgepiirilisemad.

Kasin lõimumine

Niisiis – kõigepealt keel. Ehkki keeleoskajaks loetakse väga elementaarse tasemega isikud, oli 2000/2001. aasta rahvaloenduse järgi eesti keele oskuse määr teiskeelse elanikkonna seas 38%, 2011. aasta rahvaloenduse järgi aga 44%.

Pole teada ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse näitaja oleks nii madal, ka Lätis on vastav näitaja kõrgem. Tõsi, paranemine on selge ning seda just nooremate hulgas, ent senise tempo korral kuluks Eesti püsielanike ligilähedaseltki täieliku eesti keele oskuse saavutamiseks – eeldusel, et sisseränne ei suurene – veel ligi pool sajandit.

Ent kui eesti keele oskus on tasapisi paranenud, kas see tähendab ka suuremat lojaalsust Eestile? Paraku ei saa seda öelda. Vähemalt niikaua, kui üle kahe kolmandiku Eestis elavate sisserännanute päritolumaa pole Eesti-sõbralik ning 77% meie mitte-eestlaste teleajast möödub Venemaa propagandat edastavate telekanalite seltsis, 13% neutraalse sisuga venekeelsete telekanalite seltsis ning vaid 2% ETV+ ja 4% eestikeelseid telekanaleid vaadates.

Seejuures ei tarbi välispäritolu rahvastik rohkem muid eestikeskseid kultuurimeediume, sest üldine kultuuritarbimise aktiivsus on mitte-eestlastel veerandi kuni kolmandiku võrra madalam kui eestlastel. Meenutagem veel, et äsjastel Venemaa presidendi valimistel toetas 93% Eestis hääletanud Venemaa kodanikest Vladimir Putinit.

Seevastu on mitte-eesti emakeelega vangide osakaal Eesti kinnipidamisasutustes 59%. Ehk teisisõnu, mitte-eesti emakeelega isikud on vanglates 1,9 korda eesti emakeelega isikutest üleesindatumad. Tõsi, võimalik, et on toimunud teatud muutus, kuna 10 aastat tagasi oli vene keelt kõnelevaid kinnipeetavaid 60%. Ent kui eeldada, et need andmed on ühel alusel ning muutumine toimub samas tempos (1% 10 aasta kohta) ka edaspidi ning venekeelse elanikonna suhtarv jääks samaks, siis kuluks ühtlustumiseks veel ligi 300 aastat.

Immigratsiooni reeglipärasuseks on sisserändajate ebaühtlane jaotumine sihtriigis. Eestis on ülekaalukas osa välispäritolu rahvastikust koondunud Kirde-Eesti linnadesse ning Tallinna, kus teisekeelsed moodustavad vastavalt 92% ja 47%.

2016. aastal diagnoositi kõigist HIV uutest juhtudest 87% just Ida-Virumaal ja Tallinnas. HIV levimus 15–49aastase elanikkonna hulgas oli 2010. aastal ligikaudu 1,2%. Kui arvata, et HIV levimuse osakaal maakonniti on sama proportsiooniga kui uued juhtumid, on HIV levimus Ida-Virumaal ja Tallinnas keskmiselt 2,5%. Viimane näitaja on märksa suurem kui sama näitaja Venemaal ja Ukrainas ning maailmas ületab seda tõenäoliselt vaid paarkümmend Aafrika riiki. Andmed ei võimalda arvutada HIV levimust Eesti välispäritolu rahvastiku seas, ent pole kahtlust, et tulemus oleks veelgi masendavam.

Kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides on 1000 elaniku kohta 2009. aasta andmetel üks kuni viis süstivat narkomaani, siis Eestis on see suhtarv 15. Kõigist narkomaania ravialustest oli aga 2015. aastal vaid 14% eesti rahvusest. Seda osakaalu aluseks võttes võib arvutada, et eestlaste hulgas on kangete narkootikumide tarvitamine peaaegu viis korda vähem levinud kui mitte-eestlaste seas ning ehkki usaldusväärseid andmeid napib, näib, et kangete narkootikumide tarvitajate osakaal Eesti välispäritolu rahvastiku seas on maailma absoluutses tipus.

Otsustame ise

Töötuse määr oli aga 2015.aastal eesti keelt keskmiselt oskavate mitte-eestlaste seas kaks korda kõrgem kui eestlastel ja eesti keelt mitteoskavate mitte-eestlaste seas 2,5 korda kõrgem. Tõsi, hästi eesti keelt oskavate mitte-eestlaste töötusmäär oli madalam kui eestlastel, aga see võib tulla nende üldiselt paremast haridustasemest ja võimekusest. Aga 2015. aasta oli hea aasta, kuid kriisi korral, kui tööpuudus üldiselt suureneb, nagu 2010. aastal, oli ka hea keeleoskusega mitte-eestlaste tööpuudus suurem kui eestlastel. Keskmise keeleoskusega mitte-eestlaste tööpuudus ületas eestlaste oma rohkem kui kaks korda ning eesti keelt mitteoskavate inimeste oma ligi kolm korda. Niisiis on kriisi saabudes Eestis – nagu ka teistes riikides – esimesena löögi all sisserännanud.

Need andmed demonstreerivad üheselt, et peamiselt möödunud sajandil saabunud sisserändajate lõimimiseni on Eestil käia veel väga pikk tee. See on ka paratamatu, sest nii ulatuslikku ja pikaajalist sisserännet nagu Eestisse 1950.–1980.aastatel, pole 20.sajandil ühtegi teise Euroopa riiki toimunud. Tänu sellele püsib Eesti immigrantrahvastiku osatähtsuse pingeridade eesotsas. Euroopa Liidu maadest edestab meid selles osas vaid Luksemburg. Sellest, aga ka kõrvalasuva suurriigi mõjutustegevusest tulenevalt on Eesti ees seisev lõimumisülesanne hiigelsuur ning ühiskonnalt väga ressursimahukat ja pikaajalist pingutust nõudev.

Selles keerulises olukorras pole süüdi Eesti põliselanikud ega ka meie välispäritolu kaasmaalased, vaid Nõukogude Liidu okupatsioon ja toonane poliitika, mille üks osa oli ühtse nõukogude rahva moodustamise utoopiline eesmärk.

Tuleb hoolikalt mõelda, mida teha, et olukorda parandada sisuliselt, mitte formaalselt. Kuid üheselt selge on see, mida ei tule teha. See on avantüristlik immigratsiooni soodustamine ja selle probleemide mahavaikimine või teisejärguliseks pisendamine. Nüüd – erinevalt nõukogude okupatsiooniajast – on rändepoliitika otsuste tegemine meie käes.

Artikli autor tänab Allan Puuri märkuste ja nõuannete eest.