Aga vahel tuleb iseendale ka öelda: aga. Muidu varitseb oht tõsimeelseks muutuda. Kõik on neid näinud, lugesid kunagi miskid käsud läbi, jäid uskuma ja nüüd tambivad, et kes ei mõtle, nagu nemad, on vaenlased. Lollid ka veel.
Et võib-olla oleks kuidagi need hundid ja lambad, kirik keset, ikkagi saanud. Või saaks.
Loomulikult ei meeldiks tartuiidile, kui Emajõgi sodi täis lastaks ja kalad seal keeksid. Loomulikult ei meeldiks tartuiidile, kui linna veel üks haisukott tekiks. Heh, on noores eas küll vaimustutud, kui lihakombinaat oma leha üle linna laskis. Uskumatu küll, ega õlletehas palju parem olnud, tollest vastumeelsusest sai küll üle kohe, kui hüva märg ära maitstud.
Nii et ja naa et.
Roheline arbuus
Hüva, tuleb üles tunnistada, rohelistest ei olda just eriti vaimustuses. Neid on nimetatud, ja vist üsna õigustatult, arbuusideks. Et pealt roheline, seest bolševik, kes teiste elusid ja raha säästmata on valmis ehitama ideaalset ühiskonda. Nagu tõsimeelsed seda teha tahavad ja kipuvad. Olgu nende muude ilmavaadetega, kuis on, aga ökobolševism või -fašism, valik on teie, panevad varem või hiljem küsima, et läheks siis kohe koopasse tagasi. Näriks külmi juurikaid, kuni pole veel nende inimõigusi tunnistatud. Sureks üldse välja tagasi.
Aga vaat sihuke roheline, kes reageerib nimele Marek Strandberg, viskas lõustaraamatus üles, et tegelikult saaks küll, kui ära kasutada Emajõe luhtasid. Ainult muidugi läheks see kalliks, võtaks vaeva, kuid oleks võimalik.
Teate, mina Marekit usun. Juhtus kunagi selline lugu, et Õhtulehes tulid inimesed mõtte peale saata kinno inimesi, kes filmi teemast natuke rohkem teavad. Sattusime siis mingi kliimamuutuse filmi peale, kus kõik ilm ootamatult ära külmas. Polnud suurem asi linateos, tegelikult. Pajatas siis Marek, jutt läks vähe uitama ja ta ütles umbes nii, et on küll võimalik teha talu, kus ei ole vaja mürgitada ega rohida, lihtsalt õiged liigid tuleb kokku panna. Ta vist kasutas võigast väljendit: ökosüsteemi loomine.
Tunnistan kohe, et öko ja ülepea bioloogia teemal ollakse väga rumal. Ei istunud see aine omal ajal, võib-olla sellepärast, et õpetaja tundis tohutut huvi mu väga halva käekirja vastu ja laskis muudkui vihikut ümber kirjutada, et loetav oleks. Ma vihkan kirjatehnikat.
Aga ühtteist ikka kõrvade vahele jääb, kas või loodusdokkidest, mis on parim telekast tulev tapeet. Pajatas näiteks kord üks Ungari ökotalunik, kindlasti võõravihkaja, et mis muret mul kahjuritega, herilased tulevad, notivad nad maha, just tõin värske pesa.
Muide, varsti on suvi, herilased liikvel, inimesed, palun saage oma lollidest hirmudest üle. Ei ole vaja vehkida, linnuke satub segadusse. Jälgige oma õlut, et ta sinna kaanima ei kukuks, kõik. Kui vaja, istuge suitsetajast allatuult, kuigi suits liigub alati mittesuitsetaja poole.
Meelde jäi, jälle usun.
Isegi targutan juba, võhikule sobilikult. Küsisid siin meie kolhoosis kaks vahvat memme, et kuidas teod aias ära mürgitada, märatsevad. Mina olin tark, ütlesin, võtke paar parti ja tigudega on nägemist. Või kui teil on mingi kartulilapp, ärge vaevake sugulasi rohimise ja muu ilgusega, haned peale. Kartulileht on mürgine, seda nad ei söö, aga muu rohi, juhhei.
Siit ka usk, et võib-olla. Tehase loodud töökohad vist oleks kuidagi meeldivamad kui vangla, mida sel teemal kiidetud. Igasse linna vangla, et majandust elavdada?
Suveks kinni
Ning kaedagu sellist linna kui Pärnu. Kus kunagi oli Waldhofi tselluloosivabrik, igavene larakas, oma sadama, raudteede, mõne tuhande töökohaga. 1915 lasti vastu taevast ja Pärnu muutus, antagu andeks, praeguseks vähe imelikuks linnaks. Vähe siunatud linnaks, et kuidas suvel võetakse kuuri eest hingehinda, üleüldse patisakstelt igal võimalikul viisil raha ära, aga talvel kooleb linn sama hästi kui välja, ainult teater töötab vahelduva eduga. Vaadake päris ammuseid följetone, suvituslinn saab, et tolmab.
Ometi oli see kunagi linn, mis kaheksa kuuga ehitas elektrijaama, kahe aastaga raudtee Valka, mingi hoopis teise vaimuga, tundub. Nüüd, no ei tea. Kunagi õelutsesin järgmiselt. Pärnu otsis endale sloganit, meie vahva büroo tahtis kah konkursil osaleda. Pakkusin paugust: suvel avatud. Naerdi muidugi kõvasti, aga, arvan, ei esitatud.
Tartu ei ole sellisest nii kaugel, kui arvab. On Ülikool, teater, õlletehas. Aga liiga kergekäeliselt ja arglikult tõrjuda mingi äri püstipanekut ehk poleks mõtet. Muidu võib tulla aeg, kui heade mõtete linna asemel käibib: suvel suletud.
Kommentaarid