See lugu paljastab õigusemõistmise üsna räpase ning subjektiivse köögipoole. Andmata hinnangut Aleksejevi tegudele või ka süütusele, näeme juristide ja politseinike tegevuse puhul tervet pika laua täit arenguid, mida seadus ei sätesta, millel pole õiglusega midagi pistmist ning mis ei kuulu korrakaitse juurde. Ühest küljest on muidugi mõistetav ajakirjanduse suur huvi Aleksejevit küsitleda, aga see, kui pekki võivad lood õigussüsteemis minna, on jäänud kahetsusväärselt tähelepanuta. Kuigi selle taga on konkreetsete inimeste kaalutletud teod. Isiklikult ei usu eriti, et faktidel tuginev kaasus saab lihtsalt niisama oma elu hakata elama.
Sest prokuratuur ei esita süüdistust tulirelva lohaka hoidmise eest. Prokuratuur teeb meile näitemängu, justkui oldaks pettunud mendi õigeksmõistmise peale aga ei võta midagi ette, et kindlasti toime pandud kuritegu saaks karistatud. Inimene on surnud politseiniku ametirelvast lastud kuulist aga süüdlast pole. Pole ka süütegu.
Kui lased mendi maha, siis saad eluaegse. Kui ment laseb inimese maha, siis saab veel valuraha selle eest, et julgeti härrat üldse tülitada uurimisega.
...on see password, mis takistab tõde avada. Kõik need kohtunikud on seda pattu teinud ja teavad seda. Tõde aga ei saa lõputult varjata. Ka prokuratuuril on põhjust vait olla ja teha nägu, et neid see asi ei puuduta.
Kui mõni neist kohtunikest tahaks praegu hüüda, et võimalikud õigusemõistmise vastased kuriteod on nagunii aegunud, siis peame rõõmuga talle teatama, et pole sugugi. Nende kuritegude puhul pole võimaliku aegumise kulg isegi alanud, sest kuritegu vältab edasi niikaua, kuni Nikolajev veel süüdimõistetu on.
Arvestades, et Kopeikeni puhul oli tegemist ENESEKAITSEGA siis pääses ju küllalt kergelt, arvestades dem0ktaatliku riigi kohtuga. Oleks ise kaklust alustanud ja teise m ä t t a s s e n0ttinud saaks kohtusaalis vabaks.
Mina usun selle Anatoli süütust. Mitte niimoodi, nagu usutakse, et tuleb soe suvi, vaid faktidest lähtuvalt. Ühtegi inimest ei tohiks sellistel ajaoludel süüdi mõista. Olen lugenud läbi kõik saadaolevad materjalid selle kuriteo ja kohtumenetluse kohta ning jõudnud veendumusele, et tema õigeksmõistmist takistab vaid teada-tuntud kohtunike-kergandbergide arvatav maine. Anatolit tundmata soovin talle head kohanemist vabadusega ja loodan, et ta saab sõprade abil sellega hakkama.
Kohtu nägu nüüd sellega küll päästa ei õnnestunud. Riigi lõust ehk paistab vähem hirmsam, kui sedagi. Kaljulaid noppis punkti mida tal hädasti tarvis oli. Selliste tegude läbi võib temast lõpuks ka president saada.
...proua Ernits peab pensionipõlve, saades mitmetuhande euro suurust pensioni süütute (mitte ainult Nikolajevi) süüdi mõistmise eest. Kuidas maa küll selliseid kannab!? Aga mida tahtagi nõukogude aegselt kohtunikult...
Miskipärast on meedia seda teemat käsitledes hoidunud kõrvale järgmistest teravatest küsimustest: 1. Miks maakohtus süüdistust esitanud prokurör (kes palus asja kohtus täiendavale uurimisele saata,) ei kaevanud süüdimõistvat kohtuotsust edasi? 2. Miks meedia nahutab üksnes esimese astme kohtus süüdimõistva otsuse teinud maakohtunikku? Nikolajevi tunnistasid ühehäälselt (ilma eriarvamusteta) süüdi ka Viru Ringkonnakohus ning kassatsioonimenetluses Riigikohus. Samuti leidis süü kinnitamist 15 aastat hiljem teistmismenetluses. 3. Miks jätkas riik (st. prokuratuur) Nikolajevi süüdistamist apellatsioonimenetluses Viru ringkonnakohtus, kassatsioonimenetluses Riigikohtus ning hilisemas teistmismenetluses? 4. Miks pole avaldatud Nikolajevi süüdimõsitmise aluseks olnud tegelikku faktikogumit, mis kajastus (avalikes andmebaasides) mitteleitavates maakohtu ning ringkonnakohtu otsustes, kus tõendeid hinnati?
Mõni neist küsimustest on isegi mõistlik ja vajalik küsida. Prokuratuurilt (riigilt) võiks küsida, et mida ta tegi ja miks süüdistas Ringkonnakohtu ja Riigikohtu istungitel edasi kui oli Kohtla Järve linnakohtus süüdistusest loobunud? Kohtutelt võiks küsida, et miks lasti istungitel prokuröril esineda ja süüdistada kui nad olid süüdistusest loobunud? Edasikaebamise küsimus pole asjakohane, sest kui riik (prokurör) on süüdistusest loobunud, siis pole ta enam protsessiosaline ja tal polegi kaebeõigust. Ringkonna- ja Riigikohus oleks pidanud prokurörilt küsima, et mida te teete siin ja keda esindate? Kui riik on sellise käki kokku keeranud, siis peaks jätkuma ka julgust ja raha oma viga tunnistada ja inimene tuleks õigeks mõista. Mingid ernitsad, kunglad, vaherid kergandbergid pole küll seda väärt, et nende väidetava maine või enesetunde nimel peaks riik sellist nõmedat pattu oma hingel kandma.
Ära nüüd puterda. 1998a kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi ning apellatsiooni ja kassatsiooni kohtumenetluse seaduse kohaselt pidi tollane linnakohtu kohtunik asja igal juhul lõpuni menetlema ning tegema olemasolevate tõendite põhjal (NB. prokuröri taotlus asi täiendavale uurimisele saata polnud omaette tõend vaid kohtu jaoks mittesiduv menetluslik taotlus) kas süüdimõistva või õigeksmõistva otsuse. Ilmselt võimaldasid tõendid teha süüdimõistev otsus kõigis kohtuastmetes ja kõigi kohtukoosseisude poolt. Tahan siin öelda seda, et prokuröri taotlus asi uurimisse tagasi saata, polnud siiski prokuratuuri seisukoht, kuna asja edasi ei kaevatud (prokuröri apellatsiooniprotesti, mis olnuks loogiline samm ei järgnenud) ning prokuratuur jätkas süüdistus läbi kõigi kolme kohtuastme ja 15 aastat hiljem ka teistmises. Menetlusnorme tagasiulatuvalt kohaldada pole aga ei võimalik ega lubatav, nagu Riigikohus teistmisotsuses põhjalikult seletas. Ringkonnakohus ja kahel korral ka riigikohus leidsid linnakohtu otsuse olevat õiguspärase.
Prokurör loobus süüdistusest. Punkt. Prokurör pole mingi turumüüja, kes täna otsustab süüdistusest loobuda aga teine müüja tuleb homme ja süüdistab edasi- prokurör esindab prokuratuuri ja riiki. Kui prokurör on süüdistusest loobunud, siis ei saa järgmisele istungile tulla mingi Kungla ja hakata edasi süüdistama. Ka kohus ei saa lubada mingitel vabakuulajatel süüdistust esindada kui prokurör on juba süüdistusest loobunud. Just niimoodi aga juhtus. Kergandberg kaitses lihtsalt enda olematut mainet ja seetõttu ei lasknud teistmismenetluses Nikolajevit õigeks mõista. Kohus oleks pidanud prokuröri minema saatma nii Ringkonnakohtu kui Riigikohtu istungitelt, mitte laskma tal seal sõna võtta. See protsess peeti parimas Андрей Януарьевич Вышинский stiilis ja on täiesti rumal jutt, et praegu kehtiv õigus ei võimalda õiglast otsust teha. Asi on kurjategijatest kohtunike ja prokuröride ringkaitses. Tegelikult polnud ka toona võimalik ilma süüdistuseta ja ilma prokuratuurita inimest süüdi mõista kuigi Kriminaalprotsessi koodeks seda justkui ei välistanud.
Üks 1tütardest ju tunnistas, et see mees ei ole tema ema mõrvar. Aga ikkagi 20 a on väga pikk aeg. Kaotatud elu või võidetud elu. Vabadusse pääsedes oleks allim kohe eluküünla kustutanud. Kuid need narkosulid on ju nüüdseks surnud
Armuandmise kord ei sätesta enam otsesõnu, et taotleja peaks oma süüd tunnistama. Pealegi on president oma otsuses aruandmise komisjoni arvamusest sõltumatu. Sellestki juhtumist selge, et saab.
KOMMENTAARID (40)